Toomas Jürgenstein: rahvuslus ei väljendu endale vastu rindu tagumises ja teisi halvustades

toomas jürgenstein

Avaldatud Postimehes 1.03.2019

Tunnistan, et kui lugesin juba eile õhtul Priit Pulleritsu artiklit «Sotside pärishäda», siis reageerisin üsna emotsionaalselt Facebook’is: «Tuli ära! Üks sportlik ja vahva mees peab oma nätaka selle eest panema, et sotsid tõesti ei mõista rahvust vere puhtuse kaudu.» Aga püüan nimetatud artiklit mõne sõnaga rahulikumalt kommentaarida, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE). 

Loomulikult hindavad sotsid rahvust ja rahvusriiki, selleks piisab lugeda vaid meie valimisprogrammi kuuendat peatükki «Eesti keele ja kultuuri areng», mis algab tõdemusega «Kultuuripoliitika kujundamisel lähtume Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Käsitleme seda sihti kooskõlana kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel.»

Programmis on selgelt öeldud, et rahvust me mõistame peamiselt keelelise ja kultuurilise identiteedi kaudu. Meile tõesti ei ole küsimuseks inimese geenid, vanaema või vanaisa päritolu, pea kuju või nahavärv. Piltlikult öeldes, kui Hiiumaal Näkimadalatel hukkunud laevalt oleks kantud randa tumedanahaline imik, kes kasvaks üles Leigeri ja Pireti peres ja talle oleks lähedasim keelekuju hiiu murre ning meelistoit suitsutatud tuulehaug, siis pole sotsidel küsimus teda hiidlaseks tunnistada.

Siiski on sotsidel veel üks omapära. Me püüame rahvusluse teemal hoiduda loosunglikkusest ja vastandmisest ning konfliktide puhul püüame leida töötavaid lahendusi. Võtame näiteks viimastel nädalatel teravalt üleval olnud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele küsimus. Direktor Anne Endjärve pidas selgelt parimaks lahenduseks sotsiaaldemokraatide poolt pakutud mõtet võtta Järve kool riigi pidada ja säilitada see täistsükli koolina.

Või teine näide: Pullerits teeb hoiatava näitena oma artiklis juttu üle-eelmisel aastavahetusel esitamata jäänud Eesti hümnist ja mulle meenusid reageeringud sellele möödalaskmisele. Sotside Ivari Padari ja Liia Hänni eestvõttel koguneti järgmise ööl Vabaduse platsile hümni laulma, EKRE saatis laiali poliitreklaami, kus oli vigaselt kirjutatud nii hümni pealkiri kui ka sõnade autori nimi.

Olen öelnud («Rahvuslased, vastandumine ja rahvast hoolimine» Postimees 27.03.2017 ), et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine /../ Teisalt ka tõdesin («Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset» Postimees 4. jaanuar 2017).: «Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne nudimine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest on kurb.» Täna on mul kurb, et viimasel hetkel enne valimispäeva on loosunglikult tõmmatud lauale teema, mis reaalsuses nõuab rahulikku ja pikemaajalist arutelu.