Toomas Jürgenstein: „Pühendunult saab olla ametis nii õpetajana kui ka riigikogus.“

Toomas Jürgenstein

„Mulle meeldivad õnnelikud inimesed. Soovin, et neid oleks Eestis võimalikult palju,“ lausub Toomas Jürgenstein. Ta usub, et saab sellele ise tegutsedes kaasa aidata ja seetõttu kandideerib ka riigikogu 14. koosseisu.

Toomas Jürgenstein (54) on aastaid töötanud filosoofia ja religiooniloo õpetajana Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis ning teeb seda riigikogus töötamise kõrval väikese koormusega tänaseni. Miks otsustas ta juba eelmistel riigikogu valimistel kandideerida? „Mulle tundub, et otsisin vaistlikult õpetajatööle lisaks teiselaadset tegevust, kus saaksin õpetajaoskusi rakendada ja mis ei laseks mind õpetajana rutiini langeda,“ pakub Toomas. Ta lisab muiates, et õpetajaametis on ta vahel märganud, kuidas pool tundi on juba kulunud, kuid tunni algust meeles pole. „Tundub aga, et olen alati rääkinud normaalset juttu, sest õpilased on rahulikud.“

Vaata kõiki Tartu linna kandidaate

Side õpilastega püsib ka pärast lõpetamist

Toomas on viimase nelja aastaga kogenud, et kahte ametit saab suurepäraselt ühendada. Mees on kirjutanud näiteks palju haridusteemalisi artikleid, kus allkirjas seisab lisaks nimele nii riigikogu liikme kui ka pikaaegse õpetaja tiitel. Visiitkaarte on tal samuti kahesuguseid: ühed on riigikogulase standardkaardid, teistele on ameti kohale märgitud „Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja“. 

Toomas Jürgenstein matkal Himaalaja mäestiku servas Nepalis 2011. aastal. Ühel heal päeval loodab matkahuviline sinna naasta.

Mõlemat tööd saab Toomase hinnangul teha pühendunult. Küllap just tänu sellele on ta õpetajaametis pälvinud mõnegi maineka tunnustuse, näiteks Tartu aasta õpetaja nimetuse ja Hugo Treffneri gümnaasiumi elutööpreemia. Toomas lausub nende kohta tagasihoidlikult, et preemiate andmist oskavad paremini põhjendada nende andjad. „Enda kohta oskan öelda vaid seda, et olen püüdnud oma tööd ikka südamega teha, kuulata õpilasi, päris paljudega on side säilinud ka pärast kooli lõpetamist,“ sõnab ta. Näiteks 2006. aastal lõpetanud klassiga, mille klassijuhataja Toomas oli, kohtutakse igal aastal jõulude ja aastavahetuse vahel. Lisaks aitab sidet hoida suhtlusportaal Facebook.

Kuidas Toomas defineeriks hea õpetaja olemust? „Hea õpetaja on minu arvates selline, kes ei suru ennast peale, kuid on alati olemas, kes tunnistab, et õpilased teavad paljusid asju temast paremini, kuid on veendunud, et õpilastega dialoogi pidades täienevad need teadmised veelgi,“ on vastus varnast tulemas.

Toomas on veendunud, et riigikogu vajab eelkõige haridusega seotud küsimuste üle otsustamiseks pikaaegse õpetajakogemusega inimest ja seepärast otsustas ta kandideerida ka eelolevatel valimistel. Mehe valimisloosung on, muide, vahvalt kahemõtteline: „Riigikogu vajab õpetajat!“

Töö mõttes on tal kasu ka oma lastest, kes õpivad eri kooliastmetes: Joonas Anton käib Jaan Poska gümnaasiumi viimases klassis ja mängib Tartu ülikooli korvpallivõistkonnas, Leelo Aino õpib Mart Reiniku kooli 9. klassis. Toomasel ja ta filoloogist abikaasal Leal on kolm last. Vanim, Ann Tuulikki, on sotsiaaltöötaja ja elab juba omaette.

Loodab jätkata pooleli jäänud teemadega

Toomas tunnistab, et on küllalt aeglane õppija. Ta muigab: ehk ongi tema suurim puudus see, et talle tulevad täna käsitletava probleemi kohta parimad mõtted homme või isegi nädala pärast. Kunagi andsid tema õpilased talle rahulikkuse tõttu tiitli „Aega on …“ „Poliitikule on oluline aga kiiresti reageerida,“ väidab ta.

Toomas sai enda sõnul eelmise riigikogus olemise perioodi lõpetuseks selgeks, kuidas esinduskogus võiks temast tõhusamalt kasu olla, ning seda oskust plaanib ta edaspidi rakendada. Mees kavatseb jätkata teemadega, mis on temani jõudnud tema tegevusalade kaudu ehk ennekõike haridusküsimustega, aga ka kultuuri- ja religiooniküsimustega. „Õnneks töötan riigikogu kultuurikomisjonis, kus need teemad on peamised,“ lausub ta.

Religiooni juurde jõudis Toomas õpingute kaudu: pärast bioloogia õppimist Tartu ülikoolis tudeeris ta teoloogiat. „Religiooniga on kogu mu elu seotud, olen seda õppeainena paarkümmend aastat koolis õpetanud, sama kaua olen kirjutanud ajalehele Eesti Kirik kolumne.“ Toomas nendib, et täpsemalt on ta maailmavaatelt avatud kristlane. „Ma usun kristluse põhisõnumisse, et maailma kõrgeim jõud, mida nimetatakse Jumalaks, hoolib inimestest. Siiski olen veendunud, et Jumalani võib jõuda teiste usundite kaudu.“ Mõnes asjas irdub Toomas aga praegusest kirikute pealiinist. Näiteks oleks tema arvates väga kristlik vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid. „Arvan ka, et inimestel peab olema vabadus oma maailmavaadet ja usku valida ning sellega elada.“

Seni tehtust olulisimaks peab pikaajaline haridustöötaja kõike, mis seondub õpetajaametiga. „Usun, et olen suutnud kaasa aidata sellele, et ka riigikogus on aru saadud: kui õpetajaamet populaarsemaks ei muutu, on viie-kuue aasta pärast koolides väga pahasti ning pole kedagi õpilaste ette saata,“ toob ta ühe näite. Üliolulisi teemasid on mõistagi ka teisi. Näiteks ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek. „Seal võib otsustamatusega, kuid ka rabistamisega, palju ära rikkuda,“ tähendab Toomas.

Pärnumaalt pärit mees pürib riigikogusse Tartumaal. Põhjus on lihtne ja sarnaneb paljude Tartusse õppima tulnute looga: Toomas on Tartut pidanud kodulinnaks alates 1982. aastast, kui asus siin bioloogiat õppima. „Ehkki on tõsi, et suurem osa mu suguvõsast elab Pärnus ja Pärnumaal,“ märgib ta.

Toomase pere on end sisse seadnud Raadi linnaosas tsaariaegse maja esimesel korrusel. Töö riigikogus nõuab küll suurema osa nädalast pealinnas veetmist, kuid igal neljapäeval püüab ta koju jõuda. „Kui aastaaeg lubab, nokitsen siis aias ja kindlasti kütan igal laupäevaõhtul vanast pesuköögist ehitatud sauna,“ kirjeldab ta oma meelistegevust. Kõige kõrvalt jagub kirjatööd nii palju, et seda tuleb teha ka Tartus olles.

Pikkadel bussisõitudel mängib malet

Laupäevane saun on kindel peretraditsioon ja võõrustatakse ka sõpru ning Tartus elavaid sugulasi. Samuti on kindlalt paigas, et iga aasta jõulude esimesel pühal kohtutakse Toomase vanematekodus Pärnumaal tema suguvõsaga. Kui ühte tarre kogunevad peale Toomase vanemate ja tema pere Toomase kahe venna järeltulijad, saab kokku päris palju inimesi. Muud peretraditsioonid on muutunud nagu lastega peredes ikka. Varem võeti viiekesi igal suvel ette retk mõnda Euroopa ilusasse linna, kuid viimastel aastatel rändavad Toomas ja Lea kahekesi.

Toomas Jürgensteini pere üks traditsioone on laupäevane leil vanast pesuköögist ehitatud saunas. Pere lemmiklooma kassi sauna kaasa siiski ei võeta.

Hobidena nimetab Toomas lugemist, looduses käimist ja mõõdukat sportimist. Viimane tähendab, et Toomas käib kord nädalas koguneva riigikogu korvpallivõistkonnaga trenni tegemas. „Olen selle koosseisus tulnud kahekordseks Baltimaade parlamentide meistriks,“ märgib mees. Peale selle püüab Toomas kord-kaks nädalas läbi astuda riigikogu hoonesse rajatud jõusaalist ja reedeti käia koos Treffneri kooli õpetajatega saalihokit mängimas.

Füüsilise rassimise kõrval ei alahinda Toomas mõttesporti ja on Tartu–Tallinna–Tartu liinil Lux Expressi bussides loksudes elustanud noorpõlvehuvi. Seal on nimelt busside seljatugedel ekraanid, kus saab ka malet mängida.

Väga naudib mees looduses käimist, sest see rahustab ja tekitab uusi mõtteid. „Mõne looma nägemine on hea teatrietendusega sarnane elamus,“ kinnitab ta. Eriti hästi tunneb Toomas end soodes.

Kuid olgu see jalutuskäik metsas, õppetund koolis või töö riigikogus – kõikjal lähtub Toomas kõikide religioonide kuldreeglist, et käituma peab nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.

Vaata kõiki Tartu linna kandidaate