Tõnu Oja ja Hardi Volmer: „Algusest peale poliitikas koos.“

Kuidas seekordsed valimised erinevad varasematest, ka nendest, kus te ise ei kandideerinud?

Hardi: Tõnul on ju debüüt riigikogu valimistel. Sul polegi võrrelda millegagi.

Tõnu: Ei ole jah. Eks oma elust võtad ikka osa rohkem kui teiste elust. Emotsioonid on kõrgemal, aga tuletan endale hoolega meelde, et pole need eelmised valimised midagi vähem räpased olnud. See läheb ruttu meelest ära, ja tundub, et see nüüd on kõige räpasem.

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate

Ehk siis see, mida ja kuidas räägitakse, puudutab kandideerides rohkem ning valijana on lihtsam kõrvalseisjaks rolli jääda?

Tõnu: Muidugi.

Hardi: Muidugi, sest paratamatult see protsess enamikule elanikkonnast rõõmu ei valmista. Meetodid, kuidas valijatele üritatakse põue pugeda, on kuidagi nii alasti, armetud ja haledad. Me kõik teeme seda, sest pole ka väga palju muid hoobasid, kuidas seda teha. Teisest küljest seab piirid ja vao ette ka igavene vastuolu, et inimene valib inimest, mitte parteid. Ta valib inimest, kellele kas või jalaga tagumikku anda, aga partei on selline tunduvalt hämaram asi. Sellisena olen ka ise valijana käitunud. Vastuolu aga on selles, et suures plaanis on praegu valija sunnitud valima parteid. See on ka üks asi, mis tekitab võõrandumist rohkem kui vaja. Valimisosalus on ikkagi väike.

Tõnu: Üks asi on küll minu jaoks väga teistmoodi. Eks ma ole protsessidega mõtteliselt kaasas olnud, kuigi mängu pole sekkunud. Aga nõustuda tuleb Kaja Kallasega, kui ta Kissingeri tsiteerides ütles, et võimule tulekuks tuleb teha sootuks midagi muud kui see, mida sa teed võimul olles.

See on tekitanud nõutust, et miks nii peab olema, aga ise selle sees olles nendid, et midagi pole teha: mängida tuleb nende reeglite järgi, mis on välja kujundatud.

Hardi: Ainuke lohutus on see, et igal pool mujal demokraatlikus ilmas käib see täpselt samamoodi. Väikeste erinevustega.

Kui palju teie ootused poliitikast erinesid sellest, milline see praegu näib olevat? Kas on neist ootustest-lootustest veel midagi järel?

Tõnu: Väga valus moment valimiste juures on tõesti see, et enese häid külgi esile tuues saavutad vähe. Palju paremaid tulemusi annab teiste vigadele osutamine ja vastaste alasti kiskumine.

Hardi: Ühest küljest: kes koera saba ikka liputab, aga ma praeguseni veel julgen väita, et sotsiaaldemokraadid on senini olnud valimisvõitluses kõige kultuursema käitumisega. See piir on õrnake.

Tõnu: Näen seda ka nii, kuigi sotsiaaldemokraadid on ka sõnakamaks muutunud. Sellised on mängureeglid. Kui kaua sa ikka oled eelistuselt teine partei? See ei loe mitte midagi. Tuleb välja, et tuleb lõuata.

Milline sotsiaaldemokraatide valimislubadustest on teile kõige südamelähedasem?

Tõnu: Ikka see välja töötatud loosung „Igaüks loeb, kedagi ei jäeta maha“.

Hardi: See teema käib küll paljude erakondade hüüatustest läbi, aga haridus, haridus, ja veel kord haridus. Ega meil neid päästerõngaid palju ole: teadus ja haridus. Kas või laenude hinnaga, aga mis mõte on sellel, et meil on käputäis totusid, kes mängivad riiki?

Kuidas te olete enda jaoks lahti mõtestanud selle „igaüks loeb“?

Hardi: Kõigile võrdsed õigused, kedagi ei jäeta maha. Püüame kõiki järele aidata, mis on keeruline. Selles see häda ongi. Võib ju rääkida tohutu pika jutu lõpututest lõhedest, mis meie inimesi lahutavad. Neid lõhesid võibki jääda lugema, see on nagu kõrbemaastik päikeses. Aga neid tuleks kitsendada, kokkupoole tõmmata. Aga need kipuvad laienema, terves ilmas.

Tõnu: Mina mõistan seda nõnda, et ka minimaalselt väiksel vähemusel peab olema võimalus maksimaalseks eneseteostuseks. Eneseteostuseks, mitte teiste teostuseks.

Miks teie kultuuriinimestena poliitikasse läksite?

Hardi: Eks sellest ole varemgi räägitud, et seegi on maailm, mis on ülioluline ja puudutab iga inimest. Ka selle loomisel on vaja loovust. See on fakt. Hoidku jumal, et kõik kunstiinimesed poliitikasse ronivad, ennekõike on see juristide tallermaa, aga seal on ka vähe vabamat loovust vaja. Ka juriidika, õigus- ja seadusloome on loov, aga seda loomevärki on seal vaja, parlamendis eriti. Mingi protsent on hea, kui seal on.

Tõnu: Eks ma reageerin sellele elule, mis mu ette on pandud. See, et ma nüüd kandideerin, võib väljastpoolt paista mingi eriline samm, mu enese jaoks lihtsalt oma maailmavaate avalikustamine.

Hardi, ma saan aru, et teie olete „süüdi“ selles, et Tõnu Oja sotsiaaldemokraatide nimekirjas riigikokku kandideerib.

Hardi: Ma loodan, et natuke ikka olen.

Kas lootsite, et teie sõnal on siis suurem kaal, kui mõttekaaslane on pundis?

Hardi: On tugevam tunne jah. Pean tunnistama, et ma ei argumenteeri skaalal hea-halb, aga olen sattunud tööle keskkonda, kus on küllaltki teistsugused inimesed võrreldes sellega, kus olen harjunud viibima. See on üksiti huvitav, samal ajal igatsed, et oleks endasorti ullikesi ka, kes sõnastavad ja mõtlevad teistmoodi.

Mõtlevad raamist välja ja aitavad sõnastada visiooni.

Hardi: Ütleme nii.

Kas ta on siis endale pandud lootusi täitnud?

Hardi: On jah. Ta on juba piisavalt vana, et olla piisavalt tark.

Tõnu, mida teie olete sõbralt ja mõttekaaslaselt õppinud?

Tõnu: See on kõik juhtunud sujuvalt, elame lähestikku, tihtipeale sõidame ühes autos ja räägime maailma asjadest. Eks me ole mõlemad sellised, kes tahavad rohkem ise rääkida ja …

Hardi: … ja ärme unusta, et koossõidud autos olid 11 aasta vältel iga nädal mingil päeval, kui tegime „Pehmeid ja karvaseid“, mis oli Eesti ainus poliitsatiir. Tegime seda algusest peale koos: osalesime poliitikas.

Tõnu: Me kaklema ei lähe peaaegu mitte kunagi. Me nüanssides ei pruugi olla teineteisega nõus, aga meie suunitlus on võrdlemisi samasugune olnud kogu aeg. Kui Hardi tuli minu ukse taha koputama, siis ta teadis, kuhu ta tuleb.

Kas „Pehmetes ja karvastes“ oli seiku, mida te parodeerisite, sest see tundus veider, aga nüüd ise poliitikas olles olete mõistnud, et täpselt nii need asjad käivadki?

Hardi: Nii ongi. Ma olen süvitsi aru saanud, mismoodi poliitikat tehakse. Satiir oli rahvalik vaade asjadele, aga nähes, kuidas see asi tegelikult käib …. Tol ajal ei osanud neid nüansse nii täpselt hoomata, aga üldpiires ei ole sel pilasaadete korral erilist tähendust, et pead seda teadma.

Poliitikasse tulemine on kunstiinimeste puhul kahe otsaga asi: raske näib olla mõlemas tõsiseltvõetav. Kas teil isiklikult need valdkonnad pigem segavad või täiendavad üksteist?

Hardi: Probleeme muidugi on. Palju elutervem oleks pisukese huumoriga suhtuda asjadesse, eriti kui need on hullud, aga hullud need kipuvad olema. Aga see on teatud piirini, et ei lähe teatud tolategemiseks. Piiri peal kõndimine, aga seda on vaja.

Tõnu: See on raske tõesti. Mind on palju aastaid tagasi hoidnud see, et mulle meeldib oma tööd teha ja ma ei või ise taluda parteilisi kunstnikke. See on üks väga tähtis põhjus, miks ma pole parteilane, vaid kandideerin nimekirjas. See on formaalsus, aga tahan ennetada olukordi, et pean hakkama õigustama seda, mida ma ei taha inimesena õigustada. See on hea, et on võimalus kandideerida parteipiletita.

Kui osutute valituks, pääsete riigikokku, mis siis muutuks?

Tõnu: Muutuks mu elus kõik, aga ma ei ole selliseks muutuseks valmis.

Nii et teil ei ole plaanis riigikokku minna?

Tõnu: Jah. Ei.

Hardi: Minu elus muutuks palju, kui ma ei osutuks valituks. Küllap ma ikka tooli riigikogus vastu võtaks, aga selle mööndusega, et satuks tööle õigesse komisjoni. Niisama tooli täiteks ei taha minna.

Mõeldes valimistele nelja aasta pärast, mis võiks päriselt olla teisiti, kui sotsiaaldemokraadid pääsevad valitsusse?

Hardi: Et ka kõige kehvematest oludest pärit laps saaks parima mõeldava hariduse, et see oleks talle tagatud, ja et see haridus oleks maailma tasemel.

Kas on seda võimalik teha, säilitades eestikeelne kõrgharidus? Maailma tippspetsialistid eesti keelt ju ei räägi.

Hardi: See ongi keeruline. Ükskõik, kuhu me ei vaata, jookseme vastu sama seina ja selle nimi on vaesus. Kuidas seda vähendada? Vältida pole seda võimalik, aga inimväärikust alandavat vaesust tuleb vähendada. Nii väikses ühiskonnas nagu meil, on heitunuid liiga palju. See on kompleksne teema, sest igasuguse jama taga on mitu muutujat. Sagedasti neli-viis. Väga resoluutsete doktriinidega kirjeldades seda ära hoida ei saa. Liiga palju on omavahel seostuvaid ühiskondlikke ja poliitilisi protsesse, mis on suunatavad, aga kõik on seotud rahaga. Tarku otsuseid tuleb muidugi teha ja see ei olene rahasumma suurusest, vaid haritusest, inimese intellektist. Loll teeb lolle otsuseid.

Tõnu: Ühtki inimest ei saa õnnelikuks teha, aga õnnetust on võimalik rahaga leevendada küll.

Hardi: Raha ei tee õnnelikuks, aga rahaga on palju toredam õnnetu olla.

Tõnu: Ma loodangi, et nelja aasta pärast on seda kaltsakproletariaadi õnnetust natuke leevendatud, et nad ei tunne sellist vimma ega liitu enam äärmusjõududega, saamata aru, et see teeb nad veel õnnetumaks. Aga kardan, et nelja aasta pärast me seda lõhestumist veel ületanud pole. Meil on neid lõhestajaid siin veel küll, kes järgmise nelja aasta jooksul suudavad seda lõhet suurendada. Seda enam, kui progressiivsed jõud veel võimule jäävad.

Hardi: See on jube hirmutav, kui tajud, kuidas nii lihtne on tumedate irratsionaalsete jõudude peale edu rajada, kuulutades seda tõena. See on uskumatult sõge. Kõik see on olnud ajaloos. Seda on nähtud ja üle elatud, kuidas hirm on kõige parem vahend valitsemiseks.

Tõnu: Ometi kõik liigub meil tegelikult õiges suunas. Toon veel selle näite, et kui Eesti taastas iseseisvuse, õppis vene koolides eri andmetel 36‒45% inimesi, praegu on need näitajad 14‒24%.

On need arvud, kuidas on, aga suundumus on ju selge. Mispärast see lärm siis äkki nüüd nii kõvaks on läinud? Osa protsesse võtab lihtsalt aega. Me ei saa sellele 14 protsendile vastu hambaid anda. Tuleb anda käsi, isegi kahe käega käest kinni võtta. Piitsaga oleme proovinud, proovime nüüd präänikuga.

Kui lill ei õitse, ei saa hakata lille jõuga muutma, vaid tuleb muuta tema kasvutingimusi.

Tõnu: See on nii ilusti öeldud, kahju et ma ise selle peale ei tulnud.

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate