Sven Mikser – unistus kindlustundest

Kunagi ütles sõber Svenile: mitte keegi ei armasta üllatusi, välja arvatud lapsed. Inimesed tahavad kindlust, et nad ärkavad homme enam-vähem samasuguses maailmas nagu täna. Millises maailmas ärkab Sven Mikser (45) ise? Millises ta tahab, et ärkaks Eesti?

Sven Mikser istub Tartu spordihoone tribüünil ja jälgib võistlusplatsi. Noorem tütar Loore (7) on äsja lõpetanud rühmvõimlemise võistluse hõbemedaliga, vanem tütar Reena (12) on soojendusplatsil ja alles ootab oma järge. “Ilus ja graatsiline ala,” muheleb Sven. Võimlemise juurde jõudsid mõlemad tüdrukud juba neljasena ema Mari Vausi (44) eeskujul. Isa sõnul on võistlustulemusest olulisem see, et ala meeldib ja lapsed ise on rahul. “Aga kui võistlus hästi õnnestub, lisab see motivatsiooni,” tõdeb Sven. Tallinna südalinnas elades ei saa iga päev hoovis mütata ja nii tunneb isa heameelt sellegi üle, et lastel on lisaks kooli võimlemistundidele veel kehalist tegevust, mis rõõmu pakub.

Vaata kõiki Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine kandidaate

Isalt tütardele

Mis tarkused soovib Sven isana tütardele ellu kaasa anda? „Olla hea inimene,“ ütleb ta. Lapsevanemana tajub ta, kuidas tänapäeva ühiskonnas levib järjest tugevamalt mõtteviis õpetada lapsi endale küünarnukkidega teed rajama.

„Nõukaajal õpetati, et tagasihoidlikkus on ülim voorus – ka see kohe kindlasti tänapäeval ei päde,“ sõnab ta. „Ma ei soovita lastel olla murust madalamad või oodata, kuni keegi neid märkab. Ent osa konkurentsivõimest tähendab ka seda, et suudad olla mõistev, arusaav, hooliv: inimene, keda kollektiivis vajatakse ja hinnatakse tema isikuomaduste, mitte üksnes professionaalsete oskuste tõttu.“

Öeldakse ju, et inimesi võetakse tööle professionaalsete oskuste tõttu, kuid lastakse lahti isikuomaduste pärast. „Tegelikult võiks proovida lapsi kasvatada nii, et seda viimast ei oleks vaja nende peal rakendada,“ ütleb Sven. 

Mehelt naisele

Välisministri töö toob kaasa selle, et sageli tuleb pühapäeva lõunal haarata kohver ja öelda perele nägemist, jõudmaks esmaspäevahommikusele kohtumisele. Tuleb ette päevi, kus ka Eestist lahkumata jõuab Sven koju siis, kui lapsed magavad. „Muidugi tahaks pere mind rohkem näha, kuid ma ei arva, et poliitik tohiks raske elu pärast viriseda,“ ütleb Sven tõsinedes. „Kui ma lähen pärast pikka tööpäeva toidupoest läbi, siis seal jäävad inimesed oma tööd tegema veel siis, kui mina juba kodus olen. Oleks patt öelda, et minu perel on raske.“

Välisministri pingelise töö juures on töökoha lähedal elamine suur asi. Nii saab Sven vähemalt mõnel päeval nädalas enne õhtupoolseid koosolekuid kasvõi tunniks kodust läbi hüpata, heita pilk laste koolitöödele või valmistada õhtusööki. Enamasti on need ülesanded mõistagi Mari õlul.

Kui aeg vähegi lubab, armastab Sven kokata. Pere lemmik on tema kreemjas kalasupp. Kokaraamatust mees näpuga järge ei aja, koguseid ei mõõda, vaid lisab kõike tunde järgi. Sveni silmad lähevad põlema, kirjeldades lemmikpesto valmimist. „Basiilikut, seedermänniseemneid, kõvajuustu, oliiviõli, küüslauku, natukene pipart ning siis veel mõned salajased koostisosad …“ muheleb ta.

„Meie pere elus on vähe rutiini. Heas mõttes. Ma ei saa öelda, et laupäeva pärastlõunal teeme koos seda ja pühapäeva ennelõunal toda,“ avaldab Sven. „Tuleb haarata võimalusest, kui tekib hetk.“

Luges prillid ette

Pühendunud, kiire taibu, laia ja tervikliku maailmapildi ning erakordsete teadmistega – selliseid märksõnu on Sven Mikseri iseloomustamiseks kasutatud tihti. „Intellektuaalne uudishimu on minu arvates väga tähtis omadus: et inimene tahab teada ja aru saada, miks on asjad nii, nagu need on,“ ütleb ta. Kindlasti ei pea mees end aga entsüklopedistiks. „Ma ei kujutaks ennast ette mõne professionaalse mälumängija tõsise vastasena, aga mulle meeldib enda jaoks asjade seoseid lahti mõtestada. Ilmselt on mul üsna hea mälu.“ (Muide, „Kuldvillaku“ poliitikute erisaate on Sven ka kinni pannud).

Sven on üles kasvanud kodus, kus oli palju raamatuid ja huviga jälgiti laias maailmas toimuvat. „Neljandas-viiendas klassis lugesin endale ka prillid ette,“ naerab ta. „Ja kui ema arvas, et ma liiga palju loen, siis ma lugesin salaja edasi.“ Algul Lindgreni teoseid ja Muumitrolli-lugusid, siis juba „Seiklusjutte maalt ja merelt“ …

Sven on veendunud, et lugemist on hilisemas elus raske järele teha. Seepärast vaatab ta murelikult, kuidas tänapäeva põlvkond loeb. „Nad ilmselt küll ei loe vähem teksti, kuid need tekstid on väga katkendlikud: sotsiaalmeedia sissekanded ja kõlavad pealkirjad,“ sõnab ta. „Kujunemiseas on väga oluline lugeda pikemat seotud teksti. Kui tänapäeva põlvkond kasvab üles nii, et nad ei suuda keskenduda pikematele tekstidele kui 180–240 tähemärki ega püsida ühe teksti juures kauem kui viis minutit, on sellel kindlasti tagajärjed mitte ainult inimesele kui üksikisikule, vaid kogu ühiskonnale.“

Käsi spordile

Poisina jõudis Sven piisavalt kaua treenida staadionil, et noppida Eesti meistrivõistlustel noorteklassi medaleid ja õppida seejuures nii, et lõpetada gümnaasium kuldmedaliga. Mida on eesmärgipärane sportimine talle andnud? „Meil oli hea punt, kellega koos võtsime medaleid. Mina hüppasin kolmikut, kuid tippspordi lähedusse ma ei jõudnud. Vigastused tulid vahele. Tagantjärele on muidugi ilus uskuda, et võib-olla seda materjali oleks olnud, aga seda on ju võimatu tõestada,“ nendib Sven muigega. Küll aga on talle sellest ajast jäänud külge tohutu armastus kergejõustiku vastu. Ta jälgib tähelepanelikult maailma kergejõustikuareeni, kuid täiesti võrreldava emotsiooni saab ka Kadriorus Eesti meistrivõistlusi vaadates. „On väga paeluv jälgida poolprofessionaalse silmaga ning süsteemselt Eesti noorte sooritusi, kui tead, kellelt mida oodata. Mõnikord keegi üllatab, teinekord valmistab pettumuse.“

Sven jõuab spordisaali lindile jooksma ja kangi tõstma kaks, paremal juhul kolm korda nädalas. Ka lähetustes on ikka trenniasjad kohvris kaasas. „Ei saa öelda, et oleksin väga regulaarne ja eesmärgistatud, aga parem kui kümmekond aastat tagasi,“ tunnistab Sven. Istuv töö, pikad lõuna- ja õhtusöögid, paigast paika liikumine autoga ei jäänud tagajärgedeta. Kui ühel hetkel võttis trepist kolmandale korrusele minek kergelt hingeldama, oli laual kaks varianti: kas sellega leppida või kuulata peas helisevat kellukest ning hakata end uuesti liigutama ja vormis hoidma. „Ma õnneks valisin õige tee,“ sõnab Sven naerdes.

Müstilised kaaterid ja reiganid

On mõneti tähenduslik, et poisikesena oli Sveni üks lemmikmängudest matkida eri ajastute riigimehi. Kui viiendas klassis õpiti vanaaja ajalugu, pani poistekamp hoovis kokku Rooma senati või sõjaväe.

Üks varasemaid mälestusi on Svenil lasteaiapäevilt. Aasta oli 1980 ning Jimmy Carter ja Ronald Reagan heitlesid USA presidenditooli pärast. Sven aga joonistas suusakepiga koos naabripoisiga lumekirmetisele koomiksilaadseid Ameerika Häälest kuuldud „kaatereid“ ja „reiganeid“. „Endal polnud meil muidugi aimugi, kes või mis need sellised on,“ muigab Sven. Mõni aasta hiljem mängisid poisid ka oma hoovis presidendivalimisi. „Huvitaval kombel olin mina alati demokraat ja vend vabariiklane,“ räägib Sven rollide jaotusest. „Vend Rain on minust kaks aasta vanem, nii et ta kippus ikka võitma, aga vahel õnnestus ka minul peale jääda.“

Otsustest ja valikutest

Svenilt on ikka küsitud, miks temast sai just poliitik, aga mitte õppejõud, tõlkija või teadlane, kuigi ta võinuks vabalt olla ükskõik kes neist.

Tartu ülikoolis inglise keelt õppides loobus ta vähestele valitutele osaks saavast võimalusest õppida aasta stipendiaadina Oxfordis. Miks?

„Sellised valikud tuleb enamasti teha suure ajasurve all. Toona otsustasin, et sisenen pigem poliitikasse ega lähe püüdma akadeemilist sinilindu,“ ütleb ta. „Tõsi, kõik, kes püüdsid mulle nõu anda, soovitasid pigem teistpidist.“

Kui Svenile antaks võimalus senise elu ristteedel uuesti valida, siis küllap ta ka mõne asja otsustaks teistmoodi. „Ent ma pole üldiselt põdeja natuur ega kahetse tehtud valikuid.“

Riigimehelt inimestele

Üks köitvamaid teemasid poliitikas on Sveni jaoks julgeolek. Muutused tehnoloogias, teaduses, ka töö- ja peresuhetes on tänapäeval kiired. „Me aktsepteerime, et asjad muutuvad ajas ning tahame uskuda, et teaduse ja tehnoloogia kiire areng on positiivne ning elu läheb järjest jõukamaks, majandus kasvab, meditsiin ja infotehnoloogia arenevad. Millegipärast aga soovime, et koos sellega ei muutuks sotsiaalsed ega ka rahvusvahelised suhted,“ märgib Sven. „Paljud inimesed on kiirete muutuste tõttu kaotanud pinna jalge alt ja sattunud segadusse. Segaduses olevat inimest aga on lihtne hirmutada ja pakkuda talle lihtsaid lahendusi. Tänapäeva killustunud inforuumis on inimeste tähelepanu lühiajaline, lihtsal ja enamasti valel lahendusel aga on konkurentsieelis keerulise ning tõese lahenduse ees. Sellega pole tänapäeva peavoolupoliitika suutnud päriselt toime tulla.“

See pole probleem ainult Eestis, vaid ka meie lähikonnas. „Näeme, kuidas populistlikud ja äärmuslikku ideoloogiat kandvad parteid samm-sammult võtavad järjest tugevamaid positsioone Euroopa riikides ja ka teisel pool ookeani. Oleme näinud, kuidas lätlased ja rootslased pole mitu kuud pärast valimisi suutnud valitsust moodustada,“ räägib Sven. „Muretsemise eest poliitikas palka ei maksta ja seetõttu on vale öelda, et ma selle pärast muretsen, pigem tahan pakkuda sellele vastukaaluks tasakaalukat, ratsionaalset ning kindlustunnet loovat sõnumi.

Poliitikult Eestile

Sven unistab, et Eesti oleks maa, kus inimesed tunnevad end kindlalt ja turvaliselt. See ei tohi olla uinutav kindlustunne, vaid selline, et inimesi pole võimalik lihtsalt verest välja lüüa, maalides nende ette väljamõeldud koletisi. Inimesed peaks olema heas mõttes enesekindlamad enda, pere ja ka riigi tulevikku silmas pidades. „Me oleme tahtnud olla Põhjamaade-sarnased, sest inimesed tunnevad ennast seal kindlamalt. Neil on mõnevõrra vähem argimuresid, kuid vähem ka abstraktset ärevust. Ka Eesti ühiskonnas võiks olla vähem stressi.“

Kuivõrd on igaüks ise oma õnne sepp ja õnne valaja? „Kunagi võttis üks erakond, endale valimisloosungiks sõnumi „Õnn ei ole rahas“. See on pooltõde, sest kui inimene on muidu kurb ja õnnetu, näiteks kui teda on tabanud ootamatu tervisehäda või lähedase kaotus, siis ei tee üksnes raha teda tõesti õnnelikuks. Teisest küljest on vaesuslõksu langemine teinud väga paljud inimesed ja pered õnnetuks. Me oleme kõik kollektiivselt õnnelikumad, kui me neid inimesi ühiselt aitame. See on ka üks sotsiaaldemokraatlik kreedo.“


Uhke Eesti üle

Eesti on olnud hämmastavalt edukas ühiskonna ja poliitilise struktuuri ülesehitamisel. Meie sihid on olnud väga selged nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Me oleme teadnud, millist riiki ja ühiskonda ning millist maailma näha soovime ega ole sellelt teelt 27 aasta jooksul väga kõrvale kaldunud.

Majanduses on olnud küll paremaid ja halvemaid aegu. Mõni seadus on võib-olla tehtud kehvasti ja ehk pole mõni inimene olnud ametiülesannete kõrgusel. Aga selliseid suuri hetki, kui oleme pidanud küsima, et äkki läheks hoopis kuhugi mujale, pole olnud. Oleme alati ihanud liberaalset, demokraatlikku, läänelikel väärtustel põhinevat ühiskonda. See on olnud Eesti tugev külg juba ammu enne seda, kui mina poliitikasse sisenesin.

Lihtne on hakata uskuma, et see kõik on iseenesestmõistetav. Aga ei ole. Meie endi otsustel on kriitiline roll ja kui teeme päeva- või parteipoliitilistel kaalutlustel paar sammu sellelt rajalt kõrvale, võtab rajale tagasi saamine palju kauem aega kui need paar eksisammu.

 

Vaata kõiki Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine kandidaate