Staažikaim riigikogulane Eiki Nestor rõõmustab Eesti üle

Lihtne inimene, saatuse tahtel poliitik. Nii ütleb enda kohta riigikogu esimees Eiki Nestor – pikima staažiga riigikogulane Eesti ajaloos.

Sügisel 65-aastaseks saanud Eiki usub, et elus tuleks teha seda, mis huvi pakub. Tema kui mehaanikainsener tegutses aastaid autotranspordi vallas ja selle ametiühingu eesotsas ning on alates iseseisvuse taastamisest kujundanud Eesti poliitikat. „Olen ühiskondlikult aktiivne. Kui näen, et midagi on vaja teha, hakkan tegema. Kui ise asju ei muuda, kes siis muudab?“ küsib Eiki ja lisab, et ettevõtja soont temas siiski ei ole. Küll aga mahub tema ellu palju muudki peale töö ja ühiskondlike tegemiste.

Vaata kõiki Jõgeva- ja Tartumaa kandidaate

Pere, sport, muusika, kino, teater, kirjandus, loetleb endine sotsiaalminister asju, mis talle elus enim rõõmu toovad. „Aga kõige soojemaid silmapilke pakub ikka pere. Minu ametis on iga hetk, mis õnnestub perega koos veeta, kuldaväärt,“ tunnistab Eiki. Veebi teel suhtlevad Nestorid tihedalt, kokku saavad pigem traditsioonilistel puhkudel ja kaheks-kolmeks nädalaks suvel. Poliitikul pole võimalik vältida näiteks laupäeval ette tulevaid töökohustusi ja pere on sellega harjunud. Eiki Nestor teab, et mõistva pereta oleks poliitikas väga raske olla. „Muide, kui mu ämm 85-aastasena Facebookiga liitus, oli tema põhjenduseks soov teada, mida pere teeb!“

Spordimees ja DJ

Erilist vanusevahet järeltuleva põlvega kahe poja isa ja kahe lapselapse vanaisa ei tunne. Ta teatab, et ka seitsmese pojatütrega koos mängimine tuleb hästi välja. Isaks olemisele tagasi mõeldes tundub Eikile, et on koos poegadega kasvanud, mitte niivõrd neid kasvatanud. Pakkunud neile salliva ja sõbraliku kodu. „Meil on ka ühiseid huvisid, mis siiani koos hoiavad. Madisel ja Siimul on emalt ja minult saadud muusikahuvi osutunud lausa tööks: nad mängivad muusikat, kirjutavad muusikast, teevad saateid. Tudengist pojapoeg on samuti muusikaradadel. Või võtame jalgpalli: oleme pojapojaga FC Liverpooli fännid, alati pärast mängu vahetame muljeid.“

Sport on Eiki sõltuvus, millest ei saa loobuda. Noorena oli see korvpall, hiljem jalgpall, mida ta 55-aastaseks saamiseni mängis, edasi viis tee keeglisaali ja viib tänaseni. „Elvas, muide, avatakse sel aastal Eesti neljas keeglirada,“ rõõmustab Eiki, kes peab end ka FC Elva fänniks. „Vajadus sporti teha on mul seotud rohkem isegi vaimse tervisega.“

Rohkem kui spordilembus on tuntud Eiki Nestori muusikaarmastus, mis lõi lõkkele teismeeas koos biitlite ja rollingutega. Tollal oli välismaise muusika hankimises ja kuulamises isegi väikest teisitimõtlemise joont, millega nõukogude võim ei suutnud võidelda. Eiki tunnistab, et Frank Zappat on ta nautinud juba 50 aastat ja jõudnud selle kaudu nii džässi, klassikalise muusika kui ka mitme muu kunstivaldkonnani.

1990. aastate lõpust, kui melomaanist poliitik ühel von Krahli peol poegade sõprade kutsel esimest korda diskorina üles astus, on ta ikka kord kuus või veidi harvem kusagil plaate keerutanud. Just plaate, peamiselt vinüüle, omal valikul ja kindlasti tasuta. Muusika on väga loominguline tegevus. Augustis roosiaias presidendi vastuvõtul üles astudes sai Eiki inspiratsiooni näiteks Ivo Linnast, kes pälvis tol sündmusel vabariigi taastamise tänukivi. „Kui selgus, et kivi saab Iff, teadsin, et pean alustama The Beatlesiga ja sealt loogiliselt edasi minema,“ meenutab Eiki. „Üks mu vastutusrikkamaid esinemisi oli ka Sõru Jazzil. Jumal, kuidas mulle see üritus meeldib! Harjutasin pool aastat ja olin tõesti sabinas. Õnneks kõik sujus.“

Rõõm vabast Eestist

Kuidas Eiki Nestor ikkagi poliitikasse sattus? Asutanud sõpradega transpordi- ja teetöötajate ametiühingu, ilmnes, et on vaja toetuda ka seadustele ja luua kontakte poliitikaga. Erakonna asutamise soovi meestel aga polnud, nii leiti ühine keel sotsiaaldemokraatidega. „Tulin oma teada poliitikasse aastaiks 1992–1995, aga selgus, et olin naiivne: mõni asi on siiani veel poolik,“ nendib ta. Uhkust tunneb Eiki aga näiteks töötuskindlustuse ja kogumispensioni loomise ja praegu geeniuuringute vallas toimuva üle. Rõõmu teeb, et tervishoid on riigieelarvest raha pidevalt juurde saanud.

Üldiselt arvan, et Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud kui praegu. See ei tähenda, et ei saaks veel paremini või abivajajaid poleks. Vaesuses elavate laste arv on õnneks mitu korda vähenenud, ent vaesusega tuleb tegelda kõigi jõududega, see ei ole meie riigi arenguastmega sobiv nähtus,“ kommenteerib Eiki. Veel tahaks ta teha ära ühe suure töö: kutsehaiguste ja tööõnnetuste vastu kindlustamise. Tööandja lohakuse või tegematajätmise peavad kõik teised maksumaksjad praegu kinni maksma, see aga võiks olla tööandjate endi vastutus. Siis võiks pensionile minna küll.

Mis Eiki arvates Eestis praegu eriti hästi on? Esiteks – lapsed õpivad hästi ja on meile võimas tulevikugarantii. Teiseks – Eesti on ainuke riik meie saatusekaaslaste seas, kus koju tagasi pöörduvate inimeste arv on suurem kui lahkujate arv. „Tahaks edaspidi ka iga päev tunda rõõmu vabast Eestist. Minuvanustele on see suur ime. Kõige keerulisemad hetked mu töös on need, kui olen vabariigi aastapäeval mõnel aktusel ja laulan koos lastega hümni. Lapsed laulavad silmade särades ja mina ei suuda laulda enne kui ehk kolmandast salmist, sest nutt tuleb peale.“

Emotsioone, pidevaid muutusi ja tähelepanu all olemist on poliitiku tööelus tõesti küllaga. Sestap on vaja aega ja kohta, kus sellest kõigest väljas olla, hinge tõmmata. Eiki Nestoril on selline paik Hiiumaa, kus on tema abikaasa juured ja kus ta meeleldi vanaduspõlve veedaks. Kui küsida, kas talle reisida meeldib, vastab Eiki: „Iga minut Hiiumaal on nii kallis, et ükski reis ei korva seda. Vabal ajal reisimine pole mulle, lähen oma paradiisisaarele.“ Jõgeva- ja Tartumaal kandideerib riigikogu esimees aga rõõmuga. „Ma ei ole Tallinna-keskne inimene, olen alati mööda Eestimaad ringi tuisanud.“

Vaata kõiki Jõgeva- ja Tartumaa kandidaate