Sotside valimisstuudio: Reformierakond on kinni minevikus, edasiminekuks plaan puudub

Reformierakonna esimehe Kaja Kallase peetud valimiskogu kõnet analüüsisid sotsiaaldemokraatide valimisstuudios välisminister Sven Mikser, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammist, Harju- ja Raplamaa esinumber Marina Kaljurand ja Riigikogu liige Monika Haukanõmm.

Välisminister Sven Mikser: “Ootasime, et Kaja Kallas korjab talle Keskerakonna poolt pärastlõunal malbelt visatud kinda üles ja see ennustus läks täide. Olime äraootavad ka, kas ta suudab ennast kuvada tugeva juhi ja liberaalina, aga tegemist oli pigem loosungliku kõnega.

Tähelepanuväärne on, et ta pidas oluliseks rõhutada läbivalt seda, mis neid Keskerakonnast eristab. Keskerakond kõlas tema kõnes üle 20 korra, samas Reformierakond ise oluliselt vähem. Erinevus nende kahe suure erakonna vahel ei ole peale Edgar Savisaart enam üldse nii selge ja sestap tuleb seda nüüd hoopis lihtsamas keeles lahti seletada. Ka seal, kus seda erinevust tegelikult ka enam üldse nende vahelt ei eksisteeri.”

Rene Tammist: “Kaja Kallas tõi oma kõnes välja palju vastandumist – ida-lääs, avatus-suletus, aga tegelikult neid valikuid meie ees ei ole. Nii oli see kõne küllalt sisutu. Reformierakonnal napib ideid valitsusele vastandumiseks ega ole kuskilt kinni hakata. Eks põhjus ole ka selles, et Eesti majandusel läheb hästi, meil on olnud korralik majanduskasv ning sellepärast on keeruline vastanduda. Kasvanud on ka nt valitsuse usaldusväärsus ettevõtjate silmis.

Ta kritiseeris oodatult aktsiisi- ja maksupoliitikat, kuid tuleb meelde tuletada, et aktsiisitõusule panid nad ise aluse. Loosunglikkust ilmestas seegi, et lahenduste asemel markeeriti vaid mõningaid märksõnu. Teaduse ja innovatsiooni rahastamine – õige, aga selle eestvedaja oli Jevgeni Ossinovski, kelle ettepanekust sündis ühiskondlik kokkulepe teadlaste ja poliitikute vahel tõsta teaduse rahastamist 1 protsendini SKTst.

Juhan-Mart Salumäe küsis, et kui Jüri Ratas oma tänases kõnes integratsioonile ei keskendunud, siis kas Kaja Kallase meelest on see teema, millega peaks jätkuvalt tegelema. Marina Kaljurand tõi välja, et ehkki põgusalt räägiti eestikeelsest koolist, ei selgitatud siiski, mida see ikkagi tähendab. “Venekeelsel inimesel on õigustatud hirm, et neid sunnitaksegi Puškinit õppima eesti keeles. Kehvaks jäi see punkt.” Ta lisas, et oleks oodanud Reformierakonna suuremat nähtavat toetust oma esimehele. “Oleksin oodanud kõnet, mis mobiliseerib, innustab, aga see jäi puudu. Saalis säravaid pilke ei kohanud.”

Talle jäi ka mõistetamatuks, miks võrdles Kallas Eestit Moldovaga. “Selles riigis vahetub aastas seitse valitsust. Oleksin tahtnud kuulda võrdlust mõne riigiga, millega saab meid võrrelda. Oleksin tahtnud kuulda meie eest seisvast tõeliselt olulisest probleemist – mis saab meie riigist, kui suurema toetuse saavad populistlikud jõud.”

Monika Haukanõmm tõdes, et kui oleksime seda kõnet ilma pildita kuulanud, siis oleks võinud arvata, et räägivad sotsiaaldemokraadid. “Reformierakond on alati olnud liberaalne partei, aga Kaja rääkis lastetoetuste tõusust, tasuta lasteaedadest, vanemahüvitisest. Aga nende sotsiaalpoliitika on sotside sotsiaalpoliitika õrn vari, ühtegi uut siin ei olnud. Minu jaoks oli vastuoluline see, et kuigi Kallas ütles, et nad ei ole vanasse kinni jäänud, rääkis ta just vanemahüvitisest.” Mis puudutab näiteks tervishoiureformi, siis leidis Haukanõmm, et Kallas on teinud järeldusest oma kergetest vitsadest, mis ta sai näiteks eratervishoiust rääkimisel.

Marina Kaljurand leidis, et välispoliitikas ei ole sotsidel, Reformierakonnal ja Keskerakonnal suuri erinevusi. “Selles mõttes oleme me kõik sotsiaaldemokraadid. Ent olles Kaja väljaütlemisi jälginud, siis oleks oodanud suuremat tähelepanu peamisele: sildistamisele, vaenuõhutamisele; et ta oleks selge sõnaga öelnud, et see ei ole see tulevik, mida Reformierakond tahab.”

Sven Mikser lisas: “Ma saan aru, miks Jüri Ratas tahab status quo’d hoida, ja miks Kaja Kallas väärtusküsimustele nii ettevaatlikult läheneb. Aga me tahaksime aru saada, kas meie nad meie ees seisvates olulistes väärtusvalikutes – nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt –  julgevad otsuse vastu võtta südamest, mitte konjuktuurist lähtuvalt. Ma oleksin tahtnud kuulda, et kui räägitakse avatusest või suletusest, siis ei kitsendataks seda mingile maksumäärale, vaid räägitakse seda, kas me oleme ka edaspidi vaba ühiskond ja vabad inimesed. Julguse puudumine neist rääkida on minu jaoks oluline puudus, kui mõtleme neist kui tulevastest valitsusjuhtidest.”