Siret Pihelgas: „Piirkonna arengut võtab südamega ainult kohalik.“

Paide abilinnapea Siret Pihelga kodus linna suurima pargi servas on vaikne, ainult pooleaastane kääbustaks Chanel tõestab häälekalt oma sobivust valvuriametisse. Akna taga vilksatab mõni üksik koeraga jalutaja, hästi paistab ära uus kerkiv põhikoolihoone.

Tagasihoidliku loomuga (vaga vesi, sügav põhi!) Siret räägib ainult teistest. Kiidab ühtehoidvat linnarahvast, kogukonnaaktiviste, erakonnakaaslasi, kolleege linnavalitsusest. „Kõige olulisem on meeskond ja mul on nendega vedanud,“ väidab ta.

Vaata kõiki Järva- ja Viljandimaa kandidaate

Kiidab elukaaslast Meelist, kes on alati olnud väga toetav. Kes siis, kui õhtused koosolekud Siretit kauem tööl hoidsid, vabatahtlikult pottide-pannidega sõbraks sai. Kes on viimased suved Sireti esivanemate talus rassinud, et teha sellest mõnus suvekodu, ning kes viib pere suviti autoga Euroopat avastama ja talvel nädalaks sooja. Tänavu jäi talvepuhkus küll ära: nii otsustas perekonnanõukogu, silmas pidades noorima pereliikme heaolu. Ka tema peresse võtu otsustas nõukogu. „Mu ema oli väga range ega lubanud lemmikloomi ja mõtlesin alati, et oma lastele ma küll ei keela – koer peab majas olema, ta õpetab lastele hoolimist ja hellust. Aga Meelis pani alati pidurid peale, mitu hääletust kukkus läbi. Lõpuks oli meil kolm poolt- ja üks vastuhääl ning saimegi endale sõbra,“ räägib Siret Chaneli tulekust. Reisi ajaks oleks sugulased Chaneli enda juurde võtnud, aga noorem poeg Markus pelgas, et äkki saab kutsikas trauma, las kasvab enne natuke suuremaks. Teised olid ettepaneku poolt.

Siret oma poja Markusega

Oma poegi kiidab Siret ka. „Markusele on lasteaia viimasest rühmast saadik olnud jalgpall number üks, praegu mängib ta Paide linnameeskonna U14 võistkonnas.“ Märtsist oktoobrini kestavad meistrivõistlused ja sõpruskohtumised, seega on Siret siis pea igal nädalavahetusel staadionil pojale kaasa elamas, ka suvepuhkus sätitakse jalgpalligraafiku järgi. „Vanem poeg Sander-Siim on rohkem loominguline: alustas pildistamisega, nüüd teeb lühifilme ja kirjutab räpilugusid, tahab sügisel Tallinna ülikooli filmikunsti õppima minna,“ räägib Siret. Laste heaolu ja kordaminekud tähendavad talle palju. „Kõige olulisem on mulle mu pere. Et lastel läheks hästi: et nad oleksid terved, et kodus oleks rahu.“

Kaudselt tänu lastele ta poliitikasse sattuski. „Mu kodu ja pere on Paides, seega tahtsin kaasa mõelda ja sõna sekka öelda, kuidas kohalik elu peaks arenema,“ räägib ta. Paar nädalat enne 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisi küsis linnapeakandidaat Alo Aasma Siretilt, kas ta oleks nõus abilinnapea ametisse astuma. „Arutasime kodus päris pikalt, mida vastata: mul oli oma transpordiettevõte, ma olin ainult erasektoris töötanud. Samamoodi mõtlesin sügavalt järele ka 2015. aastal enne linnapeakoha vastuvõtmist, sest vastutus tundus väga suur,“ tunnistab Siret.

Möödunud sügisel otsustas Siret kandideerida riigikokku. Ta teab, et kohalik elu läheb paremaks vaid siis, kui selle eest seisab kohalik inimene. Pealinlasele, kes enne valimisi paar korda Järvamaad külastab, selles loota ei saa. Peale selle näeb Siret, et omavalitsuse käed jäävad tihti lühikeseks, on vaja riiklikke otsuseid. „Näiteks Kesk-Eesti eluasemeturu areng: pangad laenu ei anna, üüripindu napib, samal ajal seisavad maapiirkondades korterid tühjalt. Kuidas omavalitsus suudab noori siia elama meelitada? Me vajame riiklikku eluasemestrateegiat. Või lasteaia kohamaks: riik peaks lapsevanemad sellest vabastama, et kellelgi ei jääks rahapuudusel laps lasteaias käimata. Või omastehooldus: riik peaks sellesse palju rohkem panustama,“ loetleb ta probleeme, mille lahendamises tahaks kaasa lüüa.

Siret ei räägi palju sellest, mida ta teeb, aga ta on väga palju ära teinud. Paides on viimastel aastatel palju muutunud: teed on korda tehtud, ehitatakse uut koolimaja, vana prügila kohale tuleb rekreatsiooniala jooksu- ja suusaradadega. Kui Siret linnapeaks sai, oli Paide rahaliselt kehvas olukorras. Ta suutis rahaasjad korda teha ja panna linna kiiresti edasi liikuma. Paide nähtavat arengut pole meil kirjutada kellegi muu kui Sireti ja tema meeskonna arvele. Ettevõtjana on Siretil väga hea majandusloogika, seda on linna juhtimises näha ja seda on vaja ka riigi juhtimisse.

Lauri Läänemets, sotsiaaldemokraatide Järvamaa piirkonna esimees

Isiklikest unistustest rääkides märgib Siret naerdes, et lapsena unistas ta taluperenaise elust. „Vanaema elas Pärnu lähedal maal ja pidas loomi, ma ütlesin talle alati, et tulevikus teen mina sama. Tema naeris, et vaatame tulevikus, kas ma siis sama juttu räägin. Siis ma pahandasin, et miks ta mind ei usu!“ räägib ta. Kuigi loomapidajat pole Siretist saanud, võib öelda, et unistus on vähemalt osaliselt täitunud. „Oleme Meelisega vanaema talu korda teinud ja suved veedame võimalikult palju seal. Olengi taluperenaine, kuigi vanaema arvas, et seda ei saa minust kunagi. Ja veel samas talus!“ Siret tunnistab, et kevaditi hakkavad tal näpud sügelema: tahaks juba talu põllulapile midagi istutada ja külvata, herneid ja kartuleid maha panna.

Suurim noorpõlveunistus on veel täide viimata, aga seda ei kavatse Siret nii jätta. Pärast keskkooli tahtis ta kindlasti edasi õppida psühholoogiat. Tegi katsed väga hästi, aga et tookord oli konkurss aastate suurim, oleks vaja olnud maksimumpunkte. Lööduna asus ta ema eeskujul raamatupidamist õppima, seejärel tudeeris ärijuhtimist, rahvusvahelist juhtimist ja magistrantuuris finantsjuhtimist. Psühholoogia huvitab teda endiselt ja kripeldus selle pärast, et oma lemmikeriala õppida ei saanud, pole kadunud. „Aga aega ju on veel, tänapäeval õpitakse elu lõpuni,“ nendib ta. „Ma arvan küll, et lähen seda veel õppima. Jah, arvan küll!“

Vaata kõiki Järva- ja Viljandimaa kandidaate