Silver Meikar: jõulud rindejoonel

Ida-Ukraina sõjapiirkonnas saad aru, et Eesti astub õiget teed. Ukraina kogemus õpetab, kui kerge on vabadusest ilma jääda, kirjutab Silver Meikar.

„Tulge sealt tee pealt ära, sa oled snaiperite sihikul,“ viipab puruks tulistatud maja seina äärest varju otsiv Ukraina sõdur.  Volna küla Luhanski oblastis asub vaid mõnesaja meetri kaugusel Luhanski Rahvavabariigi (edaspidi LNR) kremlimeelsete relvavendade positsioonidest. See, et lahingumüra kuulda pole, ei taga rindejoonel mingit turvalisust.

Kogesin seda 2014. aastal ühel tavatult vaiksel pärastlõunal  Štšastja linnas. Rindejoone viimase maja ees seistes kõlas ootamatult õrn klirin ning tosin sentimeetrit mu vasakust kõrvast ilmus klaasist poeuksele auguke, sekund-kaks hiljem oli kuulda püssilasu kaja. Snaiprikuul lendab heli kiirusest umbes kolm korda kiiremini ja nii ei kuule sa kunagi lasku, mis su tapab. Štšastja on tõlkes „õnn“ ning minu jaoks väärib ta igati oma nime.

Eelmise aasta augustis Dnipro sõjaväehaiglat külastades saime teada, et võrreldes aktiivse sõjaperioodiga tuuakse neile varasemate killuhaavadega võitlejate asemel  just snaiprikuuli tabamuse saanud üliraskes seisus sõdureid. Auk kaelas või peas. Aastatega on tekkinud vilumus ja torud on täpseks lastud.

Tõmban küüru selga ja hüppan pead madalal hoides kiirelt müüri poole, lumi saabaste alt igasse ilmakaarde lennates. Just täna ehivad mu lapsed kodus Nõmmel kuuske ning jõuluvana on saanud tellimuse rooliga kelgule. On 2018. aasta eelviimane nädal ja sõidan taas ringi Ida-Ukrainas, et uurida, milline on olukord rindejoonel.

Vabadusest on kerge ilma jääda

„See, et lahingumüra ei ole, on psühholoogiliselt isegi hullem. Näiliselt on kõik korras, aga sisimas püsib hirm. Kui juba killud lendavad, siis tead, et hüppad varjendisse ja kükitad seal,“ seletab mulle Donetski vahetus läheduses asuva Avdijivka linna ametnik Dmitri. Eelmisel õhtul, siis, kui lapsed tegid ümber keskväljakul asuva ehitud kuuse ringtantsu ja laulsid jõululaule, vajutati mõne kilomeetri kaugusel Donetski Rahvavabariigis (edaspidi DNR) kuulipilduja päästikule ja alustati „ilutulestikku“ miinidega. Piisavalt kaugel, et otsest ohtu polnud, aga püüa sõjakaja ning taamal kumavate sähvatuste saatel pühi nautida.

Eestil läheb ikka paganama hästi, hoiame valitud suunda! Just nii tunnen ma alati, kui Ida-Ukraina sõjapiirkonnast turvalisele kodumaale tagasi jõuan.  Kuid ma tean ka, et turvalisus on meie endi teha ning vabadusest on kerge ilma jääda. Ning põhiline oht ei tulene Kremlist, vaid ikka meist endist ja meie poliitikutest.

Mitte kunagi ei oleks Venemaa okupeerinud Krimmi, kui Ukraina keskvõim oleks olnud tugev. Mitte kunagi ei oleks alanud sõda Ida-Ukrainas, kui parempopulistlikud poliitikud poleks öelnud, et meil neid ida-ukrainlasi vaja pole – nad on üldse teisejärgulised pool-inimesed. Kremli infosõja seemned langesid viljakale mullale, mida Ukraina enda poliitikud olid aastate jooksul väetanud ja kobestanud.

Ukraina keskmine palk on Euroopa väikseim, 228 eurot kuus. Pensionärid rääkisid mulle, et saavad kätte 50 eurot, õpetaja palk pidi olema umbes  150 ja arstil 200 eurot. SKP järgi vaesuselt teises Euroopa riigis elab aga kuus miljardäri ning kõik Toompea lossi ette pargitud autod kahvatuvad nende ees, mida võib märgata Kiievi valitsushoonete ümber.

Tuleb teha valik

Kas midagi head on Ukrainas viimaste aasta jooksul ka juhtunud? Jah, ikka! Ukraina armee on oluliselt paremas seisus kui aastate eest ja tunnen uhkust, et ka Eesti on sellele kaasa aidanud nii teadmiste jagamise ga kui ka näiteks kaasaegset sõjameditsiini varustust pakkudes. Viimasel reisil kohtusin mitme kõrge ametnikuga, kes tänasid Eestit e-riigi ideede jagamise ning IT-alase koostöö eest.

Kõige olulisem on aga see, et minu arvates saab üha rohkem ukrainlasi aru, et ei ole võimalik kuuluda korraga läände ja itta, olla „sõltumatu“ kahe kultuuri- ja majandusruumi vahel. Tuleb teha valik, kas olla õigusriigi põhimõtteid järgiv riik koos Euroopaga või näiliselt suveräänne Kremli mängukann. Ja kui olla koos Euroopaga, siis tuleb võidelda korruptsiooniga, tagada inimõiguste kaitse ning viia läbi vajalikud reformid.

Mind hirmutab, et samal ajal toimub Eestis vastassuunaline tendents. Pead on tõstmas poliitilised jõud, kes soovivad nõrka Euroopa Liitu. Kes tekitavad lõhet eri taustaga inimeste vahel, ei pea oluliseks vähemuste kaitset ning soovivad politiseerida kohtud. Selle peale tahaks appi karjuda – mida te teete? Lehvitage korra oma kaabusid Ida-Ukrainas ja siis mõelge, millise mineviku te meie riigile ja rahvale oma valetamise ja populismiga toote.

Nii ütlengi neile, kes pole veel osa saanud Eesti kiirest majandusarengust ja heaolu kasvust. Neile, kes tunnevad hirmu avatud maailma ning kiire arengu ees: Eestil läheb hästi, me oleme õigel teel ja läheme koos edasi. Vaid ühe asja muudaks ära. Teeks tõesti nüüd nii, et igaüks loeb. Sina ka.

Päriselt.

 

Vaata kõiki Mustamäe ja Nõmme kandidaate