Rainer Vakra: „Elutarkusi õpin nii vanaisalt kui ka pojalt!“

„Kas paneme pealkirjaks, et tahan saada keskkonnaministriks?“ sekkub Rainer Vakra lõbusalt loo kirjutamise protsessi umbes samal ajal, kui oleme kohvikulaua taga platsi võtnud. Pakun tagasihoidlikult, et äkki alustuseks siiski mingi vähem jõuline seisukohavõtt. Midagi elu põhiväärtustest ja eeskujudest või nii. „Aga siis peame rääkima minu 93-aastasest vanaisa Elmarist,“ arvab Rainer, „sest tema on mu kõige suurem eeskuju üldse.“

Vaata kõiki Mustamäe ja Nõmme kandidaate

Rainer ja tema suur eeskuju ‒ vanaisa Elmar.

Vanaisa Elmar elab Mustamäel ja on oma vanuse kohta uskumatult elujaatav. Kui lapselapsed kutsuvad, lööb ta kõiges kaasa ega tunnista ennast ühegi ettevõtmise jaoks liiga vanaks. Kui Raineril on kino- või kontserdipilet üle, siis on Elmar poole tunniga riides ja valmis uksest välja astuma. Raineri vanaisa ja vanaema olid üle 60 aasta abielus. Kui vanaema lahkus inglite juurde, ei jäänud Elmar pikalt nukrutsema, vaid leidis elukaaslase, kellega neid seob elav kultuurihuvi. „Otse loomulikult on Elmar ka minu valija ja toetaja,“ naerab Rainer. „Tegime temaga koos isegi minu eelmised valimisreklaamid. Raadios kõik hoiatasid, et eaka inimesega võib stuudios kõvasti aega minna, aga vanaisa luges esimese korraga kõik tekstid sisse, nii et aina imesta. Ta on tõesti terane ja elurõõmus!“

Poliitikute kultuurituse kasv ja kehvad omavahelised suhted teevad tuska nii Elmarile kui ka Rainerile. Vanaisa arvates tuleks paljud vihakõnelejad ja tele- või raadioeetris ärplejad nurka panna. Kuigi ka Rainer Vakra ise on teada-tuntud kirglik vaidleja, häirib teda isiklik poriloopimine ja poliitikute võimetus olla inimlikult viisakas: viimase 15 aasta jooksul on Eesti poliitiline kultuur tema arvates kõvasti alla käinud! 

Oot-oot, 15 aastat vaatlusi ja tähelepanekuid … Rainer räägib nagu vana ja kogenud poliitikahunt, järelikult pidid ühiskondliku elu sõlmpunktid paeluma teda juba 20. eluaastate alguses. Korraks jutuhoogu maha võttes ja kiiresti arvutades tulebki tõdeda, et Raineri poliitiline staaž on ootamatult pikk: 23-aastasena sai ta Mustamäe linnaosavalitsuses töötades aru, et iga tänavaaugu lappimine või veetoru parandamine on ikkagi kaudselt poliitikaga seotud. Rainer Vakra sukelduski poliitikasse, sest mõistis, et ei taha teiste otsustest sõltuda, vaid pigem ise kaasa rääkida ja asju lahendada.

Kas kommunaalpoliitikust keskkonnaministriks?

Raineri maine Nõmme linnaosavanemana oli muljetavaldav: ta peab enda ja oma kolleegide teeneks nii Nõmme turu taastamist kui ka Mustamäe turu asutamist. Ja õigusega, sest kogu asjaajamine käis toona just Nõmme linnaosavalitsuse kaudu. Praegu huvitavad meest rohkem keskkonna ja loodusega seotud teemad, kuigi ta annab endale aru, et kui panna inimese ette lauale planeedi tuleviku küsimused ja konkreetne sotsiaalelu murekoht, siis valib inimene ikka selle, mis ihule lähemal. Kuid poliitik Vakrat see ei heiduta.

„Mu esimene kõrgharidus on ikkagi keskkonnateadus ja sel ajal, kui Euroopas leidub metsi, mida väetatakse, et puud kiiremini kasvaksid, peab meie riigi eesmärk olema Eesti metsa säilitamine just sellise ainulaadse ökoloogilise ja kultuurilise kooslusena, nagu see praegu veel on,“ selgitab mees tuliselt. „Eestimaalastele on see hingeliselt ülioluline, et alles jääksid ka 200 aasta vanused puud, et väheneks lageraiete maht ja säiliks meie metsade liigirikkus ning põlismetsad tulevastele põlvedele. Riigimets kuulub ju otseselt meile kõigile.“

Rainer, kelle šikk välimus viitab pigem linna- kui loodusinimese elulaadile, kummutab lapsepõlvejuttude ja mälestustega kõik eelarvamused. Kasvataja Evi juhendamisel olevat ta juba lasteaias papist piimapakendikarpides taimi kasvatanud. Ka sidruniseemnest, mille väike Rainer 30 aastat tagasi ema lillepotti toppis, sirgus uhke puu. Peale selle linnupuuride tegemine ja lõpetuseks veel oma kätega ehitatud kompostikast koduaias.

„Riigikogu keskkonnakomisjoni esimehena pean meie viimaseks suuremaks töövõiduks ikkagi selle mõttetu kilekotipeo peatamist poodides,“ tõmbab Rainer rohelisele teemale joone alla. „Mulle kui poliitikule on see protsess õpetanud selgeks väga lihtsa tõe: pole vaja keelata, õpetada ega karistada, sageli piisab lihtsast küsimusest õigel ajal ja õiges kohas. „Kas te vajate ja soovite osta kilekotti?“ – inimene mõtleb järele ning vastabki eitavalt.“

Raineri sõnavõtud looduse ja keskkonna kohta kõlavad isegi pisut pateetiliselt, tekib tahtmine intrigeerida. Et kas tuleks kõndida tema sõnade või ikka tegude järgi? Kas ta keefiripakke peseb? Aga mähkmeid? Õnneks selgub, et ka Raineri rohelises selgroos on vähemalt üks nõrk lüli, sest mähkmeid noored lapsevanemad tõesti ei pese. Ausalt öeldes hingan kergendatult, sest liiga eeskujulikud portreed üliinimestest ei mõju ka kuigi veenvalt ja õnneks köidavad pehmemad teemad Rainerit uuemal ajal vähemalt niisama palju kui poliitika või roheline mõtteviis.

Muutunud mees

Seda, et Rainer on pärast poja sündi 2017. aasta novembris paljuski teistsugune inimene kui varem, tunnistavad nii tema sõbrad kui ka kolleegid. Ta ise kinnitab, et kuni selle päevani oli tal telefon sees 24 tundi ööpäevas kõik 365 päeva aastas, aga Konrad lülitas isa mobiili vahel ka „vaikse peale“. Ja seda mitte tita päevakava pärast, vaid hoopis sisulisemas plaanis.

Rainer on eeskujulik jalutaja: parematel päevadel võib ta vankriga paarkümmend kilomeetrit maha kärutada. „Nõmmel ja Mustamäel ei leidu ühtegi tänavat, kus me Konradiga poleks käinud,“ muigab mees. „Emadel peab ka oma aeg olema. Esiteks puhkuseks, aga ka selleks, et oma asjadega tegelda. Siis meie pojaga jalutame tunde, et Marilin saaks tähti teha.“

Marilin Look on eesti filoloog ja „tähtede tegemine“ tähendab Raineri kõnepruugis, et tema eesti filoloogist elukaaslase tööülesanded on seotud keelega. Otse loomulikult paneb Marilin õigeks ka Raineri komad, aga toetab elukaaslast palju laiemalt: mõtleb kaasa ja kui tarvis, teeb ka märkusi. „Minu tempo juures tulevad paljud asjad pere arvelt,“ on Rainer enesekriitiline. „Selles trianglis saab ellu jääda ainult siis, kui sul on kodus tugev tagala. Mina olen ääretult õnnelik, et minul on see olemas.“

Õnneks lubas tänavune talv ohtralt suusatada.

Sotsiaalne võrgustik on noore pere ümber üldse tugev: kõik vanavanemad aitavad rõõmuga ja on valmis last hoidma. Tegelikult võttis Rainer suguvõsa traditsioonid ja pere kokkuhoidmise tavad kaasa juba lapsepõlvest. Vakrad kogunevad sageli ja alla 30 inimesega üritust naljalt ette ei tule. Niisama tähtis on, et mõlemad tema vanemad on kehalise kasvatuse õpetajad. Pole spordiala, millega Rainer hakkama ei saaks, aga suured lemmikud on suusatamine, jooksmine, tennis ja korvpall. „Nii et kõik, kes mind spordis tahavad välja kutsuda, riskivad kaotusekibeduse kogemisega,“ väidab Rainer enesekindlalt. Natuke kumab tema hääletoonis seda endist, uljast Rainerit, kes keevaliselt oma seisukohti kaitseb ega anna alla ühestki asendist. Siiski, ka tema postitused sotsiaalmeedias on viimasel ajal hoopis leebemad kui varem.

„Käies vabatahtlikult ühiskonnaõpetuse tunde andmas,“ ütleb Rainer, „tuletan noortele meelde, et kui nad tahaksid 20 aasta pärast näiteks poliitikas kaasa lüüa ja valimistel kandideerida, siis peaksid nad juba praegu mõtlema, mida sotsiaalmeedias postitada ja mis jätta enda teada. Et hiljem ei peaks häbi tundma. Ja veel olulisem: ärgu tehku ega öelgu teiste kohta seda, mida nad ise ei taha kogeda. Ainult nii on võimalik midagi päriselt korda saata.“

Telefon piibitab ja Rainer vaatab kella: on aeg minna väikese Konradiga arsti juurde. Ükskõik kui kiire päev ka oleks, see peab ajakavva mahtuma. Nii nagu tunnike sportigi. „Sest sport toob inimese ellu rõõmsameelsuse,“ ütleb Rainer lõpetuseks. Teda vaadates ei ole selles vähimatki põhjust kahelda.

Vaata kõiki Mustamäe ja Nõmme kandidaate