Neeme Suur: „Me oleme kõik üks!“

Lääne-Nigula valla volikogu esimehele Neeme Suurele meeldib teha süsteeme lihtsamaks ja nutikamaks ning tunda end hästi toimiva meeskonna osana.

Veidi liialdades võib öelda, et vallajuhiks läks Neeme (50) otse metsast. 1996. aasta oktoobrikuu ühel kolmapäeval riputas toona metsavahina töötanud mees roobad nagisse, pani sae kõrvale ja istus neljapäeval vallavanema toolile, endal käed lepamahlast veel punased.

Ja hakkas valda majandama, sest selle rolli oli vallarahvas talle valimistel usaldanud.

Vaata kõiki Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa kandidaate

Oled olnud Risti vallavanem ja Lääne maavanem. Mis on olnud su töövahendid neis ametites?

Ausus, avatus ja aktiivsus. Kuulan kõik osalised ära ja põhjendan otsuseid. See toimib ka praegu Lääne-Nigula valla volikogu esimehena. Teinekord arvatakse, et lasen volikogus opositsiooni esindajatel liiga palju rääkida. Öeldakse, et sul on ju koalitsiooni hääled ja esimehe positsioon, milleks meile need vaidlused! Jaa, see on võimalik: teeme kokkulepped, hääletame, vähemus kaotab ja kogu lugu. Aga see ei oleks õige: arutelu on asjadest aru saamiseks hädavajalik kõigile. Pealegi on õigus saada ära kuulatud üks põhiseaduslikke õigusi!

Mida oled õppinud Kaitseliidust?

Sealt algas mu ühiskondlik tegevus. Kaitseliit on mulle õpetanud meeskonnaga arvestama, ka eesmärgi- ja ülesandepõhist juhtimist käsupõhise juhtimise asemel. Kui inimesed teavad, kuhu ja miks on suund, siis on kergem saavutada, et kõik ühise eesmärgi nimel pingutavad.

Teatevõistlus: aeg-ajalt võib Neemet näha ka tuletõrjespordi meeskonna liikmena. Foto: Liivi Ollino

Inimesi hoiavad poliitikas ja kaitseliidus kinni erinevad motiivid: kellele meeldivad relvad, kellele vormid, kellele positsioon. Mulle pole ametikoht kunagi olnud eesmärk omaette. Mulle meeldib see, kui saan olla rühma liige, täita ühist eesmärki ja tunda, et olen teiste jaoks vajalik. Me kõik oleme üks tervik nagu selles loos, kus NASA koristaja vastab küsimusele, mida te siin teete, et lennutame rakette kosmosesse.

Sul on ka riigikogu kogemus. Mida pead oma suurimaks saavutuseks?

Riigikogu õiguskomisjoni esimehena kiirlaenude protsentide alandamist ja päästeseaduse muutmist. Tänu viimasele tekkis merepäästevõimekus kõikidesse rannikukomandodesse. Saavutuseks pean ka seda, et regionaalpoliitika on rohkem tähelepanu saanud. Ja Haapsalu raudtee taastamise edenemist – selle esimene seitse kilomeetrit tuli pärast 14 aastat kestnud aktiivset tegevust. Ma olen missiooniinimene: kui missiooni ei ole, vajuvad mul käed rippu.

Suurema eesmärgi poole liikudes vajan vahele ka väiksemaid asju. Kas või seda, et sõidutan koolilapsi koolibussiga teisipäeviti Kullamaale vibutrenni ja kutsun Risti rahvast kokku kogukonnakogu moodustama.

Ütled, et elu peab olema võimalik igas Eesti nurgas. Mis selleks teha saab?

Lastele osutatavad teenused, töökoht, tervishoiuteenus, esmatarbekaubad, ühistransport on esimesed asjad, mida inimene ootab. Kus neid ei ole, siis sellise koha valib elamiseks ainult väga eriline inimene.

Seega saame näiteks meie Läänemaal esimese asjana hoolitseda lasteaedade ja koolide eest. Väiksemad koolid on küll kallimad pidada, kuid hädavajalikud, kui tahame, et asulad elujõulised püsivad. Teiseks muidugi töökohad. Midagi ei ole teha, ettevõtlus maapiirkondades vajab hoidmist ja riigi tuge. Õnneks on küsitlused näidanud, et ka suuremate linnade elanikele hakkab regionaalpoliitika problemaatika selgemaks muutuma. Näiteks ütlevad linlased aina rohkemad, et neile ei meeldi tühjaks jäävad külad. Suuresti on sel emotsionaalsed põhjused – ei taheta näha tühjaksjäänud asulaid.

Miks riigil küla vaja on?

Kõigepealt selleks, et hoida alles teadmist meie päritolust ja kultuurist, meie oma „mina“. Teiseks selleks, et hoida maastik sellisena, nagu me harjunud oleme: asulad, metsad ja põllud vaheldumisi. Ka maastik on osa meie kultuurist. Kolmandaks aga hoopis argisematel põhjustel. Linnad vajavad tagamaad. Maapiirkonnad jällegi vajavad linnu. Isegi hädaolukorraseadus arvestab, et tõsisema probleemi lahendamine on väiksemates linnades lihtsam, sest „läheduses on maapiirkond, kust vajadusel saab abi“. Nii oli eelnõu seletuskirjas lausa kirjas. Meie asi on tagada, et meil oleks see elujõuline maapiirkond ka päriselt olemas. Kujutage ette, kui keset talve elekter kaua ära oleks: poed on kinni, kanalisatsiooni ei toimi, vett ei ole … Maal saad ikka süüa, vett ja sooja.

Maaelu säilimine on oluline ka riigikaitse seisukohast. Riigi kaitsmiseks on vaja hooneid, teid, põlde ja metsi. Lõpuks on see riigi iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse küsimus. Kui meie ise oma maad ei hoia, siis tuleb keegi teine ja teeb seda. Seega on vajalik, et inimesed elaksid igal pool ja riigi teenused ulataksid Eestimaa igasse nurka: et igasse külla käiks post, tuleks kiirabi, tuletõrje ja politsei, et täidetaks liikluseeskirja. See on regionaalpoliitika.

Sa räägid neist teemadest suure kirega.

Jah, regionaalpoliitika, riigikaitse, riigihaldus huvitavad mind, neist rääkides lähen põlema. Ka keskkonnakaitsest ja metsandusest võin pikalt rääkida, see on mu hariduslik taust. Eelmine kord riigikogus olin 14.–15. kohal kõneaktiivsuse poolest, paljud asjad huvitavad mind. Kodus olen küll palju vaiksem. Jõuan töölt sageli suhtlemismürgitusega, nii et kodus puhkan.

Kas sul on hobisid?

Kaitseliidu tegevus kindlasti. Koos abikaasaga käime rahva- ja peotantsus. Akordionit mängin, viimasel ajal küll harvem. Mulle meeldib ise asjadega hakkama saada ja kodus ehitustöid teha.

Ja mul on siiani usk, et Eestis on võimalik ajada hoolivat poliitikat.

Vaata kõiki Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa kandidaate