Monika Haukanõmm: tahan inimeste elu paremaks teha!

Monika Haukanõmm (46) on suure osa elust seisnud nõrgemate eest. See on teda ennast kasvatanud aina tugevamaks.

„Hoogne“ – see on kindla peale esimene sõna, mis Monikaga kohtudes pähe tuleb. Ta on ergas ja tähelepanelik, vastab küsimustele pikalt pause pidamata, otsustab kiirelt ega jää ilmselt ühegi muugi tegevuse juures kohmitsema. „Ma olen alati aktiivne olnud!“ möönab ta. Tõesõna, on tunne, et kui keegi peaks ükskõik millisesse plindrisse sattuma, siis tasuks hoida Monika ligi: ta ajaks asjad kärmelt korda, mõjudes seejuures veel toetavalt ja turvaliselt. Täpselt selline võikski välja näha üks elupõline sotsiaaltöötaja. Ja seda Monika ongi.

Vaata kõiki Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita kandidaate

Maalapsena on ta pärit „täiesti kolkast“: Võrumaalt Läti piiri äärest. Kasvas üles ehtsas talus, kus peeti loomi ja kus lapsed suviti tööd vihtusid. „Olin 8–10 aastat vana, kui pidin koorma otsas heina sõtkuma. Ilm oli palav, kuiv hein torkis läbi dresside, päeva lõpul tehti sauna, kus torgitud kohad kipitama hakkasid. Teatasin tookord emale: seda tööd ma tulevikus teha ei taha!“ meenutab Monika. Ja ta pidaski sõna!

Aastal, kui ta keskkooli lõpetas, hakati ülikoolis esimest korda õpetama sotsiaaltööd, mis tundus põnev ala: keegi ei teadnud sellest suurt midagi ja Monikal polnud sellega mingeid kokkupuuteid. Nüüd, aastaid hiljem mõtleks ta hoopis pikemalt järele, enne kui sama eriala valiks: „Mulle väga meeldib töö inimestega, aga sotsiaaltöö tegeleb valdavalt murede ja raskustega, seega ma pole kindel, kas nüüd samamoodi otsustaks. Kuid see ei tähenda, et ma kahetseks tookordset valikut: tänu sellele olen kindlasti saanud paremaks inimeseks!“

Kuidas õpetada bussisõitu?

Tema esimene erialane proovikivi tudengina oli töö Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses, kus tegeldi taastusravi ja rehabilitatsiooniga haigla järel, nii psüühikahäiretega kui ka intellektipuudega inimestega. Monika hoole alla anti patsient, kes kartis haigusest tulenevalt rahvarohkeid kohti ja bussisõitu, mistõttu käis jalgsi isegi paarikümne-kilomeetriseid vahemaid. Monikal tuli talle tasapisi õpetada painajatega toimetulemist. Kui patsient esimest korda iseseisvalt keskusesse jõudis, oli Monikal tunne nagu olümpiavõitjal: „Jess, ma tegin selle ära!“

Hiljem on ta vedanud suurt rahvusvahelist projekti, et luua psüühikahäiretega inimestele uusi võimalusi: et nad pääseksid välja kunagistest jubedatest kombinaat-hooldekodudest, saaksid elada omaette spetsiaalsetes korterites, töötaksid, osaleksid üldse agaramalt tavaelus. Sellest prooviprojektist kujunesid välja järgmised riiklikud teenused, mis nüüd on kättesaadaval kogu Eestis.

Monika tööelus ei ole alati kõik siledalt kulgenud. Ta on omal nahal tunda saanud, et nooruse, soo või välimuse pärast ei ole teda tõsiselt võetud. Kas või selle suure rahvusvahelise projekti korral, mille nõukogu juhtis vanem mees, põline ametnik. „Olin tookord kahekümnendates, poolde selga heledate lokkis juustega: olin kellegi jaoks ilmselgelt liiga noor või liiga blond. Mäletan siiani pettumust, tundes, kui üleolevalt minusse ühel koosolekul suhtuti, kui olin ometi tööga hästi hakkama saanud. Olin jube vihane! Marssisin juuksurist sõbranna juurde ja ütlesin: „Lõika mu juuksed maha ja värvi punaseks!“ Ostsin ka 0-klaasidega prillid – kõik selle nimel, et näha, kas mind järgmine kord võetakse tõsisemalt! Ja see toimis!“ Edaspidi pole Monika samalaadset alavääristamist õnneks kogenud, kuid võrdõiguslikkuse teemal on ta alati valmis võitlusse sööstma.

Jalad alati maas

Muidu on Monika tööelu kulgenud otsekui näidis-CV-s. Lapsena põllu peal rassimisest kuni noore sotsiaaltöötajana inimeste muredega tegelemiseni, kust edasi oli vastutusrikas koht ministeeriumis asjade igati loomulik käik. Kui ta otsustas ameti ministeeriumis jätta, vangutasid paljud tuttavad pead: kuidas saab vabatahtlikult loobuda nii mainekast kohast? Aga Monika tundis sel hetkel, et peab tegema muid asju, olema rohkem laste jaoks olemas. Eesti Puuetega Inimeste Koda, mille juhiks ta asus, andis tegutsemiseks suurema vabaduse ja otsesema võimaluse näha oma töö tulemusi – ja see on tema jaoks alati tähtsaim olnud. 

Kõrvalt vaadates tundub, et poliitikasse minek neli aastat tagasi oli asjade loomulik käik. Kui tunned läbi ja lõhki inimeste vajadusi, mõtteid ja soove, oled aastaid nende eest seisnud, siis oled ju igati õige nende huve riigikogus esindama.

Monika kandideeris heade tuttavate palvel, et erakonnale hääli koguda, aga lõpuks juhtus nii, et ta osutus ise valituks. Ootamatu tulemus tõi kojas kaasa lausa hädaistungi: mis nüüd siis saab? Otsustati, et Monika läheb küll parlamenti, aga jätkab vabatahtlikuna ka tööd kojas, sest seadus seda lubab. „Seda peaksid kõik poliitikud tegema,“ ütleb Monika nüüd. „Mitte unustama end riigikokku, vaid tegema selle kõrvalt asju, mis jalad maa peal hoiavad. See annab kindluse, et teed tööd südamega, tead mis on inimeste tegelikud mured ja rõõmud.“

Ema nagu sõbranna

Tüdrukupõlves unistas Monika kolmest lapsest. Elu on läinud nii, et nüüdseks on tal neid siiski kaks, 16- ja 18-aastased tütred. „Olen tahtnud olla neile nii ema kui ka sõbranna. Vahel, kui ülemeelikuks lähen, nad isegi vihjavad, et võiksin passi vaadata,“ muigab Monika. Kui tal millestki kahju on, siis sellest, et napib aega lastele: tahaks nendega rohkem koos olla, neile süüa teha, looduses käia ja lauamänge mängida.

Kui Monika leiab mõne vaba hetke, läheb ta tõenäoliselt jooksma oma staffordshire’i bullterjeriga, aga paraolümpiakomitee juhi töö tõttu on ta õppinud näiteks ka jääkeeglit mängima. Kindlal kohal tema elus on raamatud tütarde koolikirjandusega kursis olemisest kuni viimase avastuse, Konfutsiuse tekstideni.

Monika on kunagi õppinud akordionit mängima ema rõõmuks, kellele see pill väga meeldis. Aga tema süda on tegelikult alati kuulunud saksofonile. Selle mängima õppimine on ta eluunistus, kuid nõukogude ajal Antsla muusikakoolis seda pilli ei õpetatud. „Naudin alati, kui saksofoni mängitakse, mul tuleb kananahk ihule,“ ütleb Monika. Ta jumaldab 1950.–1960. aastate Ameerika muusikat ja tunnistab, et kui ta 2001. aastal esimest korda Kanadasse sõitis, võttis kohale saabudes kõigepealt suuna džässiklubisse.

Kunagi sotsiaaltööd õppides seadis Monika koos tüdrukutest õpingukaaslastega eesmärgi mitte kunagi mutistuda ja hoida seda protsessi vastastikku kontrolli all. Nad on oma lubadust pidanud ja üksteise järele valvanud, võttes kokku saades ette kõikvõimalikke asju, mis, ütleme nii, pole tavaliselt iseloomulikud küpses eas prouadele. „Sädet tuleb hoida, see muudab paremaks nii iseenda kui ka teiste elu,“ naerab Monika. „Kõik algab väikestest asjadest, mida ise teed. Kui me vaid suudaksime inimestele anda usku, et elu läheb tasapisi paremaks. Mulle meeldib elukestva õppe mõte. Isegi kui sul on jäänud midagi pooleli, saad alati jätkata. Seda peaks uuel aastal rohkem tegema.“ Kui tahta, on kõik võimalik.


Mis on Eesti sotsiaalvallas kiireimat lahendust vajavad kolm probleemi?

Postiindeksi loterii ehk sotsiaalabi võimaluste erinevus olenevalt elukohast. Teenused peaks olema võrdselt kättesaadavad igal pool. Inimene võib elada seal, kus tahab, ja saama vajalikku teenust kohapeal.

Kui saad pensioniealiseks, siis muutub hakkamasaamine sinu enda või perekonna mureks. Kui inimene on kogu elu töösse panustanud, siis peaks ta saama väärikalt vananeda. Pole õiglane, et hooldekodu koha maks on vaid inimese enda ja tema lähedaste mure. See võiks olla kombineeritud riigi, omavalitsuse ja inimese enda osast.

Puudega lapsed. Miks riik on valmis maksma lapse hooldamise eest hooldusasutuses, kuid ei taha maksta kas või poolt sellest summast perele, et nad saaks ise valida, kas osta hooldusteenust või olla lapsega kodus?

 

 

Vaata kõiki Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita kandidaate