Monika Haukanõmm: puude taga on inimene

monika haukanõmm

Monika Haukanõmm astub puudega inimeste kaitseks välja seoses Keilas puudega inimeste perepõhise elukorralduse maja ehitamisega. Hirmudest lahtisaamine nõuab mõlema poole valmisolekut teemat ausalt ja avatult omavahel arutada.

Käisin eile Eesti Puuetega Inimete Koja juhatusega Rakveres ning külastasime Rakvere Kolmainsuse koguduse poolt loodud töökeskust intellektipuudega inimestele ja seal oli seinal lause “Meil elab siin üsnagi kirju seltskond”.

Me elame ja töötame iga päev üsna kirju seltskonna keskel ja me ei tee tavaliselt sellest mingit numbrit. Miks siis nüüdki teha!

Puudega inimesed on meie ümber ning see on igati normaalne. Tegemist on meie vendade ja õdedega, vanematega või lastega, sugulaste või sõpradega. Kui nii mõelda, siis on tunda mõistmist ning kaasamõtlemist, kuid nii kui hakkame rääkima abstraktsest kusagil eksisteerivast grupist tuleb mängu hoopis teine mõttelaad – see ei ole minu mure ning veel parem, kui ma midagi sellest ei tea ning parim oleks, kui nad oleksid minu tagaõuest kaugel.

Muidugi on meie ühiskond muutunud sallivamaks, teadlikumaks ja enamasti avalikult keegi ei tunnista vastumeelsust, vaenulikkust või ükskõiksut, kuid tegudes me seda tõrksust mõnikord näeme. Viimane avalikkuse ette tulnud juhtum, kus Keila linnas on naabrid võtnud ette lausa kohtutee, et takistada toetatud elamiseks ettenähtud grupikodu loomist intellektipuudega noortele, on ütlemata kurb.

Muidugi, teadmatusel ja hirmul on suured silmad, puudub ju inimestel tihti kokkupuude ja kogemus. Kuid hirmudest lahtisaamine nõuab mõlema poole valmisolekut teemat ausalt ja avatult omavahel arutada ning teha nii, et kõik saaksid rahulikult edasi elada oma kodudes.

Jah, need noored vajavad toimetulekuks teistsuguseid tingimusi, kuid koos kõrvalise abi ja hoolega kulgeb elu tavalist rada. Kuhugi peavad ju ka intellektipuudega noored peale täiskasvanuks saamist elama asuma nii nagu me ootame kõigilt oma lastelt – nad astuvad oma iseseisvasse ellu.

Usun, et etapp, kus kõik teistsugused inimesed pandi kinnistesse metsa ehitatud suurkompleksidesse, kus valitsesid ebainimlikud tingimused ei ole see mida me tegelikult tänases Eestis õigeks peame. See on minevik ja sinna see ka jäägu.