Marina Kaljurand: „Kõige veidram oli kohtuda iseenda plakatiga”

Huvitav, õpetlik ja ääretult inspireeriv: just nii iseloomustab viimast poolaastat suursaadik ja sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand, kelle jaoks on need parlamendivalimised esmakordsed. Nii põnevaid kohtumisi kunagine presidendikandidaat ei mäletagi.

Mõistagi on Marina kuulnud ütlust, et eestlane on häbelik ja võõraga rääkima ei kipu. Ta enda kogemus on aga sootuks teistsugune. Võib-olla ka sellepärast, et ta tegi endale kohe alguses selgeks: „Ma ei käinud inimeste kodudes ehk ei teinud ukselt-uksele kampaaniat, sest ei taha tungida inimeste privaatruumi. See oli, on ja jääb mulle võõraks.“

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate

Ent igal pool mujal oli asi häbelikkusest kaugel. Harju- ja Raplamaa esinumbrina on ta vestelnud tuhandetega. „Meie inimesed on siirad ja otsekohesed ning julgevad öelda nii halba kui head. Ja liialdamata, rohkem öeldakse ikkagi head!“

Talle meenub üks Ülemiste keskuses kohatud rõõmus paar, kes, nagu Marina isegi, naudivad juba vanavanemate rolli. „Nad ütlesid otse, et valivad oma laste soovitusel ja lastelaste nimel sotsiaaldemokraate – sest sotsid mõtlevad lastele.“ Või näiteks tore kohtumine Maardus vene abielupaariga, kellega läks jutt kibekiirelt keeleõppele. „Nad olid viie aasta eest kolinud Siberist Eestisse, õpivad usinasti eesti keelt ja loodavad juba järgmisteks valimisteks saada Eesti kodakondsuse. Ja muide, Eestit pidasid nad maailma parimaks riigiks!“ Vahvate kohtumiste seas on ka üks Männiku metsas koeraga jalutanud daam, kes oli näinud saadet, kus Marina rääkis koerte kiibistamisest ja oli tänu sellele ka oma lemmiku kiibistanud.

Aga mis on selle valimiskampaania juures olnud kõige harjumatum? „Ilmselt kohtumine iseenda üleelusuuruse plakatiga,“ naerab ta oma nakatavat naeru. „See on asi, millega oli raske harjuda. Pole siis ime, et Paldiski laadal tuli mu juurde üks härra, piidles mind jupp aega kaugemalt, tuli siis lõpuks lähemale, naeratas ja ütles: „Teate, elusast peast näete te palju parem välja kui plakatitel või telekas! Pidin seal olema vanem ja kurjem. Naersime mõlemad!“

Ehkki Marinale on südamelähedane just sotsiaaldemokraatide ilmavaade – usk vabadustesse, liberaalsesse turumajandusse ja sellesse, et nõrgemaid tuleb aidata –, ei ole ta enda uskumusi kunagi kellelegi väevõimuga peale pressinud. „Omavahel rääkimine aitab meil kõige paremini üksteisest aru saada. Mõni tuleb eelarvamusega, et näe, see ongi see sots, kes toob siia multikulti, migrandid ja homopropaganda. Aga kui vestlusesse laskud, siis saavad nad aru, et niisugusel vassimisel polegi alust; et seda tonti pole olemas,“ räägib Marina.

Temaltki küsitakse, mis siis on seekordsete valimiste põhiteema. „Tead, see kõlab natuke nagu Pipi otsiks spunki. Kui sa inimestega räägid, siis saad aru, et neile lähevad korda kõik teemad, olgu selleks majandus, maksud, pensionid, laste tulevik või eestikeelne kool. Kõik vastused on õiged!“ Marina ise on seda meelt, et ehkki me kõik ihkame päev-päevalt paremat elu, ei tohi me hetkekski unustada, mis toimub meie ümber Euroopas ja maailmas.

„Kõik taandub lõpuks põhimõttelisele valikule, millised on meie väärtused ja kuivõrd me hindame oma vabadust.“ Teisisõnu, kas jätkame oma senisel kursil, mis on meid viinud demokraatlike ja vabade riikide perre või pöörame tüüri isolatsiooni, nii nagu on teinud Ungari, Poola ja Tšehhi. „Kas peame lugu igast Eestis elavast inimesest, kes peab lugu meie riigist, või ajame taga tõupuhast eestlast, kellel on ainuõigus Eesti riigile? Kas jätkame õigusriigi tugevdamist või politiseerime kohtud ja nuhtleme kohtunikke, kes lähtuvad kehtivatest seadustest? Minu jaoks on need olulised küsimused. Ma ei arva, et need valimised muudavad Eesti kurssi, aga ei saa välista, et toovad kaasa sammu vales suunas.“

Ta teab omast käest, et sõnal „poliitika“ on paljude jaoks mõru maik juures. „On olnud neid, kes ütlevad, et ei lähe valima, sest poliitika on räpane. Teised ütlevad, et neist ei sõltu ju midagi. Aga kui järele mõelda, siis pole poliitika muud, kui meid ja me lähedasi puudutavad igapäevaküsimused: töökohad, palgad, haridus, arstiabi. Poliitika on see, millist tulevikku soovime oma lastele ja lastelastele.“

Tema meelest on selle kõige paremini sõnastanud kuulus majandusteadlane Jeffrey Sachs, kes mõni aeg tagasi Eestit külastades soovitas meilegi ellusuhtumist, mille järgi „me kõik oleme osa ühiskonnast ja laseme kõigil saada osaks ühiskonnast.“ „Ning kui meie ei ütle valimistel, millist tulevikku soovime, siis teevad selle otsuse meie eest teised. Need, kes lähevad valima.“

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate