Lauri Läänemets: tagame Järva- ja Viljandimaa inimestele hea töö ja väärt palga

lauri läänemets

Majandusest ja töökohtadest peab rääkima juba ainuüksi selle pärast, et kui miski Eesti kinnist piiripoliitikat üldse muudab, siis on need eelkõige majandusküsimused, kirjutab sotsiaaldemokraatide juhatuse liige ja omavalitsuskogu juht Lauri Läänemets.

Elanikkonna vananemisest tule­nev tööjõupuudus tähendab, et kui me ei suuda esile kutsuda suuri muutusi, siis järgmiste kümnete aastate jooksul jääb raha vähemaks nii ettevõtjal, töötajal, riigil kui ka kohalikul omavalitsusel.

Vähem raha tähendab vähem võimalusi. Aastal 2030 on pensionäre saja töötaja kohta senise 28 asemel 36 ja 2050. aastal juba 45. Riiklikku pensioni maksab tööl käiv inimene, koorem on väga suur ja kui jätame praegu olulise tegemata, siis tulevikus on seda raha veel vähem.

Siit edasi pole just raske arvata, kuidas otsustab paarikümne aasta pärast kõige suurem ja aktiivsem valijarühm – pensionärid, kui neil on valida, kas väga madal pension või võõrtööjõud, kes maksude kaudu pensioni tõstaks.

Lahendusi tööjõupuudusele on üldistatult kaks: kas eestlased teevad keerukamat tööd ja saavad kõrgemat palka või avatakse järjest rohkem piire välistööjõule.

Odav välistööjõud on aga minu hinnangul probleem kahel põhjusel: esiteks ei lahenda see elanikkonna vananemise küsimust, vaid lükkab seda ainult edasi ning tekitab vajadust üha uute inimeste järele.

Teiseks pidurdab see palga­kasvu, eriti Tallinnast väljaspool.

Ühesõnaga on võõrtööjõud ja meie sissetulekud omavahel väga tugevas seoses.

Vahe seisneb selles, et kui meie rõhuasetus on rändeteemal, siis me ei murra oma inimeste muresid ja sellest ei muutu majanduses midagi paremaks.

Küll vähendab Eesti inimeste ja majandusküsimustega tegele­mine vajadust võõrtööjõu järele.

Kuigi Eesti keskmine palk on üle 1300 euro ja näiteks Järvamaal tiirleb see 1100 euro ümber, siis on tegelikkus see, et suur osa meie inimestest sellist palka ei saa.

Eelmisel aastal said alam­palka – 500 eurot või natuke sellest rohkem lasteaedades õpetajate abid, koristajad, hoolde­kodude hooldustöötajad, haljastustöötajad, poemüüjad, autojuhid-bussijuhid ja paljud teised.

Häbiväärselt kurb olukord. Selle üks põhjus seisneb endi­s­elt suurenevas regionaalses eba­võrdsuses, mida vähendada peaks valimiste kaudu meie siht olema.

Mida rohkem on väljaspool Tallinnat kõrgema palgaga töökohti, seda kõrgemad on kõigi meie palgad.

Lahenduse saavutamise kolm kõige olulisemat mõjutajat on alljärgnevad:

Haridus. Mida paremad oskused, seda keerulisemat tööd inimene oskab, ja mida keerulisem on töö, seda kõrgem on palk. Üldhariduskoolide haridusuuendused on omaette artikli teema, antud juhul aga täiskasvanute võimalus õppida.

Meil on väga hea üld­hariduskoolide võrgustik kõigi õppevahenditega. Kooli­majad on tühjad õhtuti, nädala­vahetustel ja suvel – täpselt neil aegadel, kui täiskasvanutel oleks võimalik end täiendada.Näiteks inglise keele või arvuti kasutuse oskuse arenduseks ei pea silmitsi seisma sõiduprobleemiga, õppimisvõimaluse saab tuua kodulähedasse kooli.

Paindlik kutseharidus. Inves­teeringut uutesse töökohtadesse tehes on EASi väitel oluline võimekus poole aasta jooksul luua õppekava ja selle alusel ka koolitustega alustada. Töö­kohti ei looda sinna, kus pole oskustega tööjõudu.

Järva- või Viljandimaa puhul saaksime parima tulemuse täiskasvanuhariduse võrgus­tikuga, kuhu kuuluksid üld­hariduskoolid, sealhulgas riigi­gümnaasium, täiskasvanute keskkool, kutsehariduskeskus ja koolitustega tegelevad MTÜd.

Teine mõjutaja on võime vaadata kaugemale kui tänane päev ja julgus unistada.

Ühe näitena võistleb Eesti teiste riikidega, et saada siia maailmas paiknevate miljonite robotite juhtimisega seotud töökohti. Meie peaksime mõtlema, kuidas neist osa või nendega kaas­nevat tööd oma kodukohta saada.

Mitte ainult julgus ja oskus nendes kategooriates mõelda, vaid tähtis on ka soov sellist heaolu mööda riiki laiali jagada.

Jõukus ja võimalused jagu­nevad üle Eesti ühtlasemalt ainult riigi sekkumisel, sest kui lasta asjadel areneda omasoodu, oleks odavam toota ja müüa ainult suurlinnades.

Kolmas mõjutaja on riigikogu liige ja tema taust. Parlamendi uues 101-liikmelises koosseisus on 46 rahvaesindajat, kes valitakse Tallinnast ja Harju­maalt.

Järjest olulisemaks muutub, kes on ülejäänud Eesti esindajad ja milline on nende kohalik tunnetus.

Riigikogu liige teeb otsu­seid Eestile mõeldes, kuid ta peab esindama ka oma valimis­ringkonda, sest keegi teine seda ei tee.

Näiteks Jürgen Ligi ja Yoko Alender on küll väga tublid inimesed, kuid meie mõistes häältepüüdjad, keda näeb siinkandis aktiivselt valimis­kampaania aegu, aga näiteks Järvamaa igapäevavajaduste tunnetust see parlamenti kaasa neile ei anna.

Kokkuvõtvalt on Järva- ja Viljandimaa inimeste huvides töökohad ja kõrgemad palgad, mida ei lahenda mõttetu materdamine rändeteema ümber, vaid vastu­pidi: tegeledes sellega, kuidas oma inimestel paremini läheb, vähendame vajadust võõrtööjõu järele.

Kas ja kui palju uus riigikogu koosseis ja valitsus meie poole vaatab, sõltub aga siit valitud rahvaesindajatest – kas nad on hääletepüüdjad või kohalikud tegijad.