Kultuuriminister Indrek Saare aastakõne: riik peab kultuurile looma võimalusi

Indrek Saar, Fotode autor: Erik Peinar, Riigikogu Kantselei.

Foto autor: Erik Peinar, Riigikogu Kantselei.

Kultuuriminister Indrek Saar pidas kolmapäeval, 30. jaanuaril Riigikogus aastakõne kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta.  Avaldame aastakõne teksti täismahus.

 

Lugupeetud Riigikogu

Nädal pärast Eesti iseseisvumist 1. märtsil 1918. aastal kirjutas “Postimees”: “Lühike on meie rahva ajalugu. Lühike on see ajajärk, kus meie vabalt areneda võinud oleme. Kui meie väliselt ei ole võinud kaasas kõndida kultura rahvastega, juhtida oma ja teiste saatust, siis oleme viimastel aastakümnetel sisemiselt osanud kultuurilisi radu käia.”

See oli minu kõne sissejuhatus. Minu kõne viimane osa on numbritest. Minu kõnele järgnevad omakorda uued numbrid, mille alusel tehakse otsuseid veel mõnede numbrite osas. Aastakokkuvõtted on tehtud ja nüüd keskendutakse valimisprogrammidele ja ka seal keskendutakse numbritele, sest see on maailm, kus me elame − me usume, et meid ühendavad numbrid rohkem kui miski muu, sest numbritest saame me aru ju ühtmoodi.

Lubage selles kahelda.

Tõsi, kultuurivaldkonnal ei ole numbrite osas midagi häbeneda, isegi vastupidi. 2018. aasta läheb ajalukku kui aasta, mil Eestis loodi ja nähti kultuuri tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem. Ja Eesti kultuuri nähti ja sellest kõneldi maailmas rohkem kui kunagi varem. Ilma pateetikata võib öelda, et see oli ajalooline aasta. Ükskõik millisesse kultuurivaldkonda me oma pilgu heidame, olgu selleks kodumaine teater või Eesti film, meie oma kirjandus või siin maalapil loodud kujutav kunst − kõikjal toimus äärmiselt palju, ja sellest “äärmiselt paljust” äratas imetlusväärselt palju rahvusvahelist huvi, ning terve rida juhtunust jääb ajalukku millegina, mida aastakümnete pärast kirjeldatakse kui meie harulise kultuuri uusi kandvaid oksi.

See kõik ei olnud kunst kunsti pärast. Inimeste arv, kes käisid teatris või kinos, muuseumites või raamatukogudes, ületas ka kõige julgemaid ootuseid, mistõttu võin rahuliku enesekindlusega täna öelda, et meie rahvuskultuur on äärmiselt heas seisus.

Miks on see nii? Ma arvan, et suur osa vastusest on tolles “Postimehe” tsitaadis juba ära toodud. Meie riigi elanikel on sisemine, mitte välimine tarve kunsti järele. Mitte riigikunst, riiklikult kehtestatud normid või poliitikute kontrollitud kultuurinähtused ei ole see, mida Eesti inimene ootab, vaid vabade kunstnike vabalt loodu, olgu autoriks Arvo Pärt või Joosep Matjus, Valdur Mikita või Kris Lemsalu.

Seetõttu lubage mul veel kord väljendada mõtet, mida jäängi väljendama, kuni Eestis liigub ringi veel poliitikuid, kelle arvates peaks Kultuuriministeerium sekkuma kultuuri sisusse, ette kirjutama ja tsenseerima, maha kriipsutama ja juurde panema kunstilist sisu. See mõte on samavõrd rumal kui argpükslik, ja olgu öeldud, et see mõte on silmapaistvalt rumal. Ta ei põlga mitte ainult kunstnikke, vaid ka vaatajaid, ning tema ainsaks lätteallikaks on hirm, et kunstis väljendatakse mõtteid ja luuakse kujundeid, mis käputäiele rusikapoliitikutele ei sobi. Kui see oleks naljakas ja kui koht oleks sobiv, ma naeraks. Aga see pole naljakas. Rumalus ei ole kunagi naljakas.

Kultuuriministeeriumi ülesanne on hoopis muretseda numbrite eest ning siit joonistaksin välja teise põhjuse, miks meie seis rahvuskultuuriga on praegu väga hea. Ühelt poolt on riigi antavatele numbritele viimastel aastatel lisandunud väga olulisel määral erakapital. Olen ministrina kaitsnud põhimõtet, et riigi ülesanne on toetada eraalgatusi kultuuri rahastamisel. Meie avalikkus teab juba paljude metseenide nimesid, keda ka Kultuuriministeerium on avalikult tunnustanud: kultuurisõbrad Kristjan Rahu, Rain Lõhmus, Turid Farbregd,  Armin Karu, Eva ja Bengt Heyman, Jaanus Mikk ja Narva Gate, Sylvia Kistler-Thompson ja Andrew Thompson, Meelis Kubits ja Maarja Oviir-Neivelt on vaid mõned nimed pikas reas, aga ka näiteks Heiti Hääl, kelle toel sai taasavatud Narva Aleksandri kiriku suur saal.

Küsimus on siin põhimõtteline ja ulatub ka teistesse riigivaldkondadesse. Eesti on väike ühiskond ja riikliku ning eraalgatuse lõimumine ning põimumine peavad olema oluliselt tõhusamad kui siiani. Kaitsen jätkuvalt põhimõtet, et ministeeriumi ülesandeks ei ole ümber riigi müüri ehitamine, vaid uute väravate avamine. Me peame erainitsiatiive toetama, julgustama, hindama, kaitsma, mitte neid juriidikaga koormama, häid kavatsusi kahtluse alla seadma või ütlema, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Ükskõik millises ministeeriumis me töötame, meie mõtteviisis peab olema olulisel kohal arusaamine Eesti riigist kui avatud riigist. Avatud peame olema ennekõike oma kodanikele. Vaid mõne näitena sellest, kuidas riik on ulatanud käe eraalgatusele, toon ära ka Arvo Pärdi keskuse rajamise, Vabamu uue ekspositsiooni, kultuuriüritused Kreenholmis, Hieronymuse tõlkeprogrammi või Konrad Mägi sihtasutuse, mis kõik said teoks möödunud aastal.

Avatus kodanikele tähendab ka riigi avatust kohalikule omavalitsustele ja kogukondadele, pidevat koostööd ja koos tegemist. Ja me oleme seda teinud. See on olnud läbiv põhimõte näiteks muuseumireformi ellu viimisel, kus loome koos omavalitsusega sihtasutuse ja koostööga tagame muuseumide parima arengu. Või siis laulu- ja tantsupeo õnnestumiseks vajalikud paigad, lauluväljak ja Kalevi staadion, saavad korda koostöös Tallinna linnaga.

Teise olulise numbrina toon välja Kultuuriministeeriumi enda pikaajalise perspektiivi ehk kultuuritöötajate palgatõusu. Olen nõus Konrad Mägiga, et kunstis leiab inimene hingerahu, kuid selleks peab ka kunstnikul olema hingerahu. Ja kui me suudame muusikutele, näitlejatele, poeetidele või muuseumiteaduritele anda teadmise, et nende argipäev on kindlustatud, alles siis on võimalik ka loota, et sünnib − nagu Konrad Mägi ütles − meie hinge pidupäev ehk kunst.

Just seetõttu pöörduksin ma siinkohal tagasi oma algse kahtluse poole, et me saame numbritest ühtmoodi aru. Ei saa. Numbrid ei ole numbrid, nad on millegi väljendus, ja loojate palganumbrid on suhtumise väljendus.

Jah, ka mina võiksin siinkohal hakata tsiteerima meie põhiseaduse esimest paragrahvi, mis sõnastab kultuuri hoidmise meie riigi peamise ülesandena, kuid ilmselt kibelevad ka siin saalis paljude hinged selle järele, et see tüütu põhiseadusejutt vahele jätta ja minna tõsiste teemade juurde nagu aktsiisid, protsendid või muud numbrid. Aga mille nimel, head kolleegid? Mille nimel me iga päev tööle tuleme? Mille nimel me kandideerisime ja paljud meist taas kandideerivad? Me kõik nõuame pikemat perspektiivi, aga milline on teie isiklik pikk perspektiiv? Mis on see, mida te endast maha tahate jätta? Testamendiga pärandatud kolmetoaline korter ja suvila Rannamõisas ei ole ju see, millist jälge me endast jätta tahame. Mille nimel, head kolleegid?

Ja ma ütlen, kui me ei tegutse selle nimel, mis teeb Eestist Eesti, siis ei tegutse me millegi nimel. Aktsiisid on olulised, aga nad ei tee Eestist Eestit. Pensioni teine sammas ei tee Eestist Eestit. Meie kultuur teeb! Ja seetõttu võrdub suhtumine loojatesse ka suhtumisega sellesse, mille nimel me üldse koos käime − meie kõik, riigina.

Mitte väga palju aastaid tagasi ütles toonane peaminister, et sporti toetavad totalitaristlikud režiimid, ja koos toonase kultuuriministriga võeti peagi vaevaks ka avalikult mõnitada ühe meie maineka ja rahvusvaheliselt äärmiselt tuntud dirigendi palganumbrit, mille lekkimine ajakirjandusse ei sündinud minu veendumuse kohaselt juhuslikult. See mõnitamine oli samavõrd argpükslik kui ka rumal, ja olgu öeldud, et see oli väga rumal. Sest nõnda ei rünnanud pea- ja kultuuriminister mitte ainult õiglast tasu saanud dirigenti, vaid laiemalt üht suhtumist. Suhtumist, et kultuuriinimene peab samuti saama oma töö eest väärilist tasu.

Kõik viimase nelja aasta otsused oleme ministeeriumis langetanud lähtuvalt suhtumisest, mille ma võtaksin kokku sõnadega: riik loob võimalused kultuuri arenguks ja kättesaadavuse parandamiseks nii kultuuri loojatele kui ka sellest osasaajatele ning Eesti riigi ülesanne on Eesti kultuuri edasiviimine. Kui see põhimõte on sõnastatud, on kõik järgnev lihtne. Tuleb leida õiged numbrid ja nende eest seista. Tuleb liita eraalgatus ja riiklik tugi, ning selle eest seista. Kui suhtumine on selge, siis saab ka selgeks, mille nimel.

Kultuuriministeerium ei ole mikromanageerimisministeerium. Me oleme olnud ministeerium, mille kaudu Eesti riik väljendab oma suhtumist ja sellest lähtuvalt oleme teinud otsuseid, olgu selleks kultuuritöötajate palgatõus, kunstniku- ja kirjanikupalk või kasvõi Tallinna Kunstihoone, Vox Clamantise ja Eesti Festivaliorkestri enda tiiva alla võtmine. Jah, “enda tiiva alla võtmine” oli muidugi eufemism, sest ministeeriumis ei ole minu andmetel tiibu. Meil on ainult eelarveread. Aga eelarveread võivad anda tiivad.

Hea Riigikogu

Nüüd siis nendest numbritest ja taaskord on põhjust alustada palkadest. Ma loodan, et kõik siin saalis viibijad nõustuvad, et neid inimesi, kelle igapäevane töö on hoida ja arendada Eesti kultuuri, tuleb väärtustada ning neile tagada väärikas sissetulek. Seab ju ka kultuuripoliitika põhialused eesmärgiks tagada kõrgharitud kultuuritöötajatele aastaks 2020 vähemalt keskmine sissetulek.

Kui ma 2015 aastal teile esimest Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 ülevaadet tegin, oli kultuuritöötaja miinimumtasu 731 eurot ja mahajäämus tollasest keskmisest palgast 46%. Oleme pingutanud, otsinud ja leidnud vahendeid, et nelja aastaga tõsta palk 1300 euroni ehk 78%. Erinevus keskmisest palgast on kahanenud 6%-le ning kui järgmine (pärast valimisi tööle asuv) valitsus jätkab ligilähedaseski tempos, on eesmärk aastaks 2020 täidetud.

Samuti suurendasime sel aastal 7% nende kultuurivaldkonnas töötavate inimeste palgafondi, kes on kas tugipersonal või kelle palk on juba üle Eesti keskmise. Iga allasutuse juhtkonnal on õigus otsustada, kuidas see palgafondi tõus töötajate vahel jaguneb.

Oluline on rõhutada, et Kultuuriministeerium saab leida vajalikud vahendid ja sõlmida Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooniga palgakokkuleppe, mis puudutab vaid ministeeriumi haldusalas töötavat ligi 4000 kultuuritöötajat. Me ei saa võtta ära otsustusõigust töötasude määramisel näiteks kohalikelt omavalitsustelt, kuid saame olla eeskujuks. Ja on mitmeid näiteid, kus kultuuritöötajate väärtustamisega on kaasa tuldud.

Nii näiteks on Tallinna linn ka sel aastal teada andnud, et nad järgivad riigi eeskuju. Lisaks pealinnale tuleb tunnustada ka paljusid teisi väiksemaid omavalitsusi, kes on viimastel aastatel kultuuritöötajate palkasid ennaktempos tõstnud ja seeläbi väljendanud oma suhtumist Eesti kultuuri kestmisesse.

Edukaks on osutunud ka kolme aasta eest käivitunud kunstniku- ja kirjanikupalga süsteem, mis võimaldab tippvormis vabakutselistel kirjanikel ja kunstnikel pühenduda kolmeks aastaks loometööle ja panustada seeläbi Eesti kultuuri arengusse. Möödunud aasta lõpul Kunstnike- ja Kirjanike liitudega kokkuvõtteid tehes ütles Maarjo Kangro, et kirjanikupalk mõjus pigem tema loomingu kvaliteedile kui kvantiteedile, andis talle võimaluse mitte liiga palju toota, vaid teha asju, mida tema meelest oli vaja teha ja mida meil polnud varem tehtud.

Veel näiteid. Leelo Tungal on öelnud, tsiteerin: „Tänu kirjanikupalgale saan asuda kirjutama raamatuid, millest seni on märkmikesse ja arvutisse kirja pandud ainult märksõnu ja kavandeid.“ Kirjanik Mihkel Mutt leiab, et kui ühiskond loob võimaluse tegelda puhta vaimuloominguga, on sellel nähtamatu, ent tohutu tähtsus ühiskonna elujõule.

Käesoleval aastal saab läbi Kultuuriministeeriumi eelarve loomeliitude kaudu palka 22 loovisikut, mis aastaks 2021 suureneb 30ni. Samuti leppisime loomeliitudega kokku, et kunstniku- ja kirjanikupalga saajate palga suurus on 10% kõrgem kui igal aastal kehtestatud kultuuritöötaja miinimumpalk. Ehk käesoleval aastal 1430 eurot kuus.

Austatud Riigikogu

Aruande 52 leheküljel on välja toodud olulisemad saavutused kõigis kultuurivaldkondades, kuid sõnavõtuks ette antud aeg ei võimalda neid eraldi välja tuua. Aga nagu alati, on teil, austatud riigikogu liikmed, võimalus küsida ja loodan, et te seda võimalust kasutate, kuid lubage mul siinkohal peatuda põgusalt ka kujutaval kunstil.

Kunst aitab maailma mõista, ärgitab kujutlusvõimet ja paneb esitama olulisi küsimus. Meie kunstnike looming on alati olnud sõltumatult aegadest ja rahastamisest terav, ühiskondlikult sekkuv, kriitiline. Seda on märgatud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Eesti Vabariigi juubeliaastal toimus mitmeid tähelepanuväärseid Eesti kunstipärandit tutvustavaid sündmusi, näiteks Michael Sittowi suurejooneline ülevaatenäitus Tallinnas ja Washingtonis, Konrad Mäe isikunäitus Roomas ja Baltimaade sümbolismi ühisprojekt „Vabad hinged“ Pariisi D’Orsay kunstimuuseumis. Välisministeeriumi kultuuripreemia pälvis tänavakunstnik Edward von Lõngus, kelle tööd sidusid Eesti ajaloo ja e-riigi kuvandi ning kes seeläbi tutvustas tänapäeva Eestit ka sellele publikule, kelle jaoks jõudmine Paavo Järvi juhatatud Eesti Festivaliorkestri kontserdile või Eesti väljapanekule Veneetsia arhitektuuribiennaalil pole ehk nii oluline.

Kunstnikele võimalikult laiade loomisvõimaluste tagamiseks võtab Kultuuriministeerium suurema vastutuse kunstivaldkonna arengu eest. Käesoleval aastal tõusis kujutava kunsti rahastamine Kultuuriministeeriumi eelarvest esmakordselt üle poolteise miljoni euro ehk kolm korda suuremaks kui see oli neli aastat tagasi.

Suurima muudatusena on Kunstihoone alanud aastast täielikult Kultuuriministeeriumi tegevustoetusel, mis vähendab oluliselt konkurentsi Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalis.

Lugupeetud Riigikogu

Oktoobris avatud Arvo Pärdi Keskus ei ole oluline sündmus vaid Eestile, vaid kogu maailmale. On ju Pärdi looming tervikuna jätnud olulise jälje 20. sajandi muusikaloo kulgu. Juba alates aastast 2012 on klassikalise muusika andmebaas Bachtrack tituleerinud Arvo Pärdi iga-aastaselt maailma kõige enam esitatud nüüdisheliloojaks.

Arvo Pärdi Keskuse keskmeks on helilooja isikuarhiiv ning info- ja muusikakeskus. Keskus on kohtumispaik muusikutele, teadlastele ja muusikahuvilistele, kõigile neile, kes tunnevad huvi tema loomingu või mõttemaailma vastu. Ja muuseas ka neile, keda huvitab maailmatasemel arhitektuur. Arvo Pärdi Keskus valiti paari nädala eest Euroopa olulisima, Mies van der Rohe nimelise arhitektuuriauhinna 40 nominendi hulka.

Kvaliteetse arhitektuuri ja oluliste kultuuriobjektidena said valmis ka Eesti Kunstiakadeemia uus hoone Kalamajas ning Eesti Ajaloomuuseumi kompleks Maarjamäel. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saali ehitus käib täie hooga ning uuteks suuremateks investeeringuteks on ERRi uue telekompleksi ja Rahvusraamatukogu renoveerimise projekteerimine. Horisondil muuseumide ühishoidlate rajamine.

Kuid selleks, et juba valminud hooned ning meie kultuuripärand korras oleks, on siin Riigikogus arutlusel uus muinsuskaitseseadus. Või mis uus – seda on põhjalikult ja kaasavalt ette valmistatud viis aastat ning see vastab Euroopa ja maailma eeskujudele. Tean, et eelnõu on väga põhjalikult arutatud kultuurikomisjonis ning see arutelu jätkub, kuid loodan, et veel enne selle Riigikogu mandaadi lõppu suudate leida kompromissid ning selle vastu võtta.

Uue algatusena oleme käivitanud  väärtusliku taluarhitektuuri säilitamise pilootprogrammi, mille maht nelja aasta peale on 400 000 eurot. Eestis on häid näiteid taluarhitektuuri säilitamisest muuseumikeskkonnas, nii Eesti Vabaõhumuuseumis kui ka mitmetes paikkondlikes muuseumides. Puudu aga on olnud toetus taluarhitektuuri säilitamiseks selle algses paigas ja kasutuses, mis on väga oluline nii traditsioonilise arhitektuuri kui ka ehitusvõtete ja -oskuste säilitamiseks.

Muinsuskaitseamet on seniajani toetanud nende talude restaureerimist, mis on muinsuskaitse all. Nüüd saavad toetust taotleda ka kõik teised omanikud ilma hooneid kaitse alla võtmata. Toetust saab taotleda talukompleksi kuulunud eluhoonele ehk üksikelamule, mis on ehitatud enne 1940. aastat. Loodame nii aidata kaasa Eesti traditsioonilise maa-arhitektuuri ja -maastiku omapära säilimisele.

Teise uue toetusmeetme eesmärk on tuua Eestisse rahvusvahelisi kultuuri- ja spordiüritusi, mis rikastavad kultuurielu ning elavdavad Eesti majandust. Toetus antakse nendele üritustele, mis ilma riigi abita toimumata jääksid, kuid mis toovad riigieelarvesse maksutuluna vähemalt poolteist korda rohkem raha kui on toetuse suurus. Eelmisel aastal sai sellest meetmest raha rahvusvaheline koorifestival Europa Cantat.

Head saadikud

Eesti on kultuuriliselt rikas riik, sest lisaks omanäolistele piirkondlikele kultuuriruumidele, oleme koduks enam kui 190 rahvusele. Kultuuriministeerium toetab Integratsiooni Sihtasutuse kaudu rahvusvähemuste kultuuriseltside ja katuseorganisatsioonide tegevust ning kahte, rootslaste ja ingerisoomlaste vähemusrahvuse kultuuriomavalitsust.

Me toetame siin elavate erinevate rahvuste tegevusi säilitamaks oma kultuurilised eripärad ja traditsioonid ning samal ajal loome neile võimalused olla aktiivsemad ühiskonnaelus, praktiseerida eesti keelt ning laiendada suhtlusvõrgustikku. Vaid nii suudame luua eripalgelise, aga ühtse, kultuurse ja sõbraliku ühiskonna.

Just seetõttu oleme viimastel aastatel erilise tähelepanu alla võtnud kultuurikoostöö Ida-Virumaal. Eelmisel kuul avati Narva Vaba Lava, uue sisu on saanud Narva Aleksandri Kirik ning edukalt jätkub kunstiresidentuuri tegevus. Eelmisel aastal toimus Narvas mitmeid uusi festivale ja etendusi.

Mõne nädala eest avasime Tallinnas Eesti Keele Maja ning veel sel aastal teeme seda ka Narvas. Sinna on oodatud kõik eesti keelest erineva emakeelega inimesed sõltumata rahvusest või keeleoskusest, et õppida, harjutada või lihtsalt kuulata eesti keelt ning elada siinsesse ellu kiiremini sisse.

Iga eesti keele kõneleja on oluline ja väärtuslik meie kultuuri edasikandja. Seetõttu taastasime juba mõne aasta eest tasuta eesti keele õppe täiskasvanutele, juba 2015. aasta sügisest, ning tänaseks on selle läbinud üle 10 000 inimese. Eelmisel aastal tõime muuhulgas välja ka näiteks tasuta keeleõppe rakenduse Speakly ja sellel on juba üle 30 000 kasutaja.

Meie ilusa eesti keele kõnelejate hulk ei pea piirduma nendega, kes elavad Eestis. Eesmärk peaks olema suurem. Miks ka mitte võtta järgmiseks suureks eesmärgiks Eesti Instituudi ühe juhi Mart Meri väljaöeldu: unistus suurendada eesti keele rääkijate arvu maailmas vähemalt poolteise miljoni inimeseni.

Head saadikud

Mõne aasta eest kirjandusfestivali Head Read külastanud rahvusvaheliselt tunnustatud Nigeeria prosaist ja luuletaja Ben Okri ütles muuhulgas, et eestlased peaksid saama üle ideest, et oleme väike rahvas. Tema sõnul ei tee üht rahvust väikeseks või suureks mitte inimeste arv, vaid rahva vaimu suurus ja rahva panuse kvaliteet ning tema veendumuste jõud ja rahva seas eksisteerivad ideed.

Tsiteerin. „Kui üks rahvas mõtleb ja tegutseb moel, mis mõjutab maailma kaugelt enam kui tema suurus seda lubaks arvata, siis me ei saa enam rääkida väikerahvast,“ ütles Okri.

Ma olen veendunud, et Ben Okril on õigus. Ja kas ei ole see mitte just täpselt see, mida sajand tagasi ka Jakob Hurt soovis, kutsudes üles saama vaimult suureks. Me tunneme sügavalt huvi teiste rahvaste ideede ja unistuste vastu ning nii oleme rohkem teadlikud parimatest mõtetest, mis on maailmas liikvel. Seeläbi oskame maailmale pakkuda ka midagi sellist, mida märgatakse.

Selle elavaks tõestuseks on Eesti Vabariik 100 kultuuriprogramm, mis jõudis enam kui 35 riiki ja toimus üle 500 sündmuse. Veelgi enam, me oleme suutnud enesesse sulgumise asemel teha palju rohkem koostööd ning seeläbi suutnud saavutada üha enam.

Soovin siinkohal tuua näitena koostöö Leedu ja Lätiga. Mitte kunagi üksi, aga just läbi Balti koostöö saime üheskoos olla Londoni raamatumessi fookusriigiks, korraldada Pariisis Orsay muuseumis Balti sümbolismi näituse ning ühiselt luua Balti Kultuurifondi.

Ja lõpetuseks.

Kultuuripärandiaasta andis teatripulga üle laulu- ja tantsupeoaastale. Ma ei tea võimsamat sisemise kultuurijanu väljendust kui selleks on meie laulupeotraditsioon. Jah, mõnede jaoks tähendab sisemine kultuurijanu hoopis janu parema positsiooni järele kultuurimaailmas, kuid mina kõnelen siin üheslaulmisest sinimustvalgete all, mis annab meie trikoloorile tagasi ka tema algse tähenduse − mitte rusikapoliitikute kultuuritute tegude varjamine, vaid meie rahva koondamine.

Kultuur on märk sellest, kuidas me suhtume maailma, ja kuni meil on laulupidu, seni võime rahulikult öelda: me suhtume maailma kui paika, mis on avatud, demokraatlik ja sõbralik, ning kus hoolimata erinevustest suudame me koos laulda ja koos alles hoida seda üht ja ainsat Eesti kultuuri, mida ühtegi teist maailmas ei ole.

Head kolleegid

Kohe on ukse ees parlamendivalimised ja nagu ikka, küsime üksteise käest retooriliselt tihti meedia vahendusel, mis on sinu pikk plaan? kus on sinu pikk perspektiiv? milline on suur narratiiv? Ma ei taha siinkohal esitada üleskutset parteideülese pika perspektiivi jaoks.

Või õigemini, ma ju tahaks, aga selge on see, et õhk on praegu kuum ja üksmeel ei ole võimalik, isegi kui me kõik selle üleskutsega oma südames nõustuksime. Seetõttu kirjeldaksin ma siinkohal vaid oma sisemist veendumust

Eesti kultuur on ainult Eestis võimalik. Ja kõik muu, mis Eestis on, on võimalik ka mujal. Erinevad maksumäärad, erineva laiusega maanteed, erinevad sillad ja raudteed, kvoodid ja määrad − need kõik on võimalikud ka mujal. Ma ei taha öelda, et need oleks vähetähtsad. Ei. Need on väga tähtsad. Aga mille nimel, head kolleegid? Mille nimel me siin koos käime? Mis on see, mis me endast maha jätame? Mis on see, mille järgi meid ja meie tegusid mäletatakse? Mille nimel, hea Riigikogu?

Sest kui see kõik ei ole Eesti kultuuri nimel, siis ma ei tea, mille nimel see olla saaks. Ma ei mõtle siin, et me kõik käime koos vaid ühe luuleraamatu või kellegi skulptuuri pärast. Ei. Ma räägin kultuurist. Ma räägin laulupeost ja tantsupeost, ma räägin Arvo Pärdist ja Kris Lemsalust, ma räägin kontsertidest, raamatutest, maalidest ja nii edasi. Aga ennekõike räägin ma Eesti kultuurist selle sõna kõige laiemas mõttes. Meie keelest. Meie meelest. Meie kooskäimistest. Ma räägin meie metsakülades elavate inimeste oskusest rääkida loodusega ning meie uuselamurajoonide arhitektuurist, meie eluruumi täitvatest mõtetest ja kujutlustest. See kõik ei ole abstraktne. See on väga konkreetne.

Minu viimase nelja aasta tegevus on olnud konkreetne: kultuuritöötajate palkade tõus, valdkondadesse lisavahendite suunamine, erakapitali, kogukonna ja riigi suurem koostöö. Kuid mille nimel need asjad? Meie kultuuri nimel.

Tänan!