Kodurahukohtunik Särghaualt

Pikki aastaid on Helve Särgava eestlaste jaoks olnud õiglase kohtupidamise võrdkuju. Kui ta otsustas kuuekümneviieselt ameti maha panna, olid inimesed kurvad. Miks ta ometi loobub? Aga Helve piidles passi ja arvas, et kui ta tahab veel ilmas ringi vaadata ja abikaasa Juhanile farmipidamises abiks olla, siis on selleks just nüüd viimane aeg. Läks aga hoopis teisiti.

„Otse lehma alt tõmbasid mul naise ära,“ ohkab Juhan Särgava ja naerab siis oma suurt ning südamlikku naeru. Laual on värske ürtidega Saida juust ja kohvimasinaga opereerib härra Särgava isiklikult. Proua Särgava kõlgutab tugitoolis jalgu ja kirjeldab oma sattumist poliitikasse kui suurt juhust ning ootamatust endalegi. „Ma arvasin, et mul on kõva iseloom,“ vangutab ta pead. „Kõ-va! Aga selgus, et see pole alati nii.“

Vaata kõiki Mustamäe ja Nõmme kandidaate

Esimese kohtumajast eemal oldud aasta veetis Helve tõepoolest farmis, sest ainuüksi külaliste vastuvõtmisele kulub seal kõvasti aega. Mahetootmine, pealinna lähedus ja meierei on kolm komponenti, mille peale väliskülalised järjest rohkem tormi jooksevad. Helve juhtis eesti-, vene- ja ingliskeelseid ekskursioone, toetas Juhanit, kuidas oskas ja hakkas oma lõbuks kasvatama karvaseid tõukanu. „Igavusest polnud juttugi,“ kirjeldab ta oma uue elu algust.

Kui poliitikasse kutsuti, oli ta alguses täiesti vastu. „Helve on neile keeruline tüüp ja ta teab seda ise ka,“ selgitab Juhan Särgava. „Kui ta on oma seisukohas kindel, siis kompromissile minna on pehmelt öeldes raske.“ Helve hüüab vahele, et või-ma-tu! Aga poliitikas ta nüüd ometigi on ja peab oma pühaks kohuseks säästa kodanikke keerulistest seadusepügalatest, millest ükski ristiinimene aru ei saa.

Suur paragrahvisõda

Paragrahvid ja käänulised lausekonstruktsioonid on juristiharidusega Helvet ümbritsenud kogu tema kohtusüsteemis töötamise aja. Seda enam mõjuvad veenvalt naise kirglikult õhku heidetud küsimused: kellele me neid seadusi teeme – kas rahvale või juristidele? Miks me vorbime mõttetuid keeldusid ja käske? Kas tõesti ainult selleks, et pidada üleval ebapädevate ametnike armeed? Helve kindla veendumuse kohaselt mõtleb projektide maailmas head äraolemist nautiv ametnik välja järjest uusi käske-keelde, et oma palka õigustada. „Ja kui projektike hakkab lõppema, siis tuleb ametniku pähe mõte, et kui ma nüüd teeksin ettepaneku reguleerida ära näiteks „eesti inimeste bussi peale mineku kord“, siis jätkuks mul tööd jälle tükiks ajaks,“ toob Helve esimese pähe karanud näite. „Nii ta läheb ja seadusi küpsetatakse nagu saiapätse ning tööd jätkub pikemaks ajaks.

Helve sooviks tegelda õigusloomega, sest see on teema, mida ta valdab. Naine on südamest pahane näiteks äsja jõustunud uue korteriühistute seaduse peale, milles on hulk paragrahve, mis omakorda viitavad mõnele seadusele ja millest iga päev püüavad aru saada sajad kodanikud, kes korteriühistutesse kuuluvad. Seda seadust on Helve sõnul „näritud mitu aastat“, aga tema isiklik hinnang tehtule on hävitav: mitte keegi ei saa mitte millestki aru!

Helve ise on oma sõnades äärmiselt lihtne ja selge, vahel isegi ehmatavalt otsekohene. Kui uurida, millal ja kas ta üldse on kohtusaalis süüalusele otsa vaadates tundnud hirmu, siis on vastus pigem eitav. 40 aastat on kohtunik Särgava kuulanud süüdistusi ja kaitsekõnesid, arutanud tuhandeid eriilmelisi juhtumeid ning alati on üks pool lahkunud kohtusaalist võitja, teine kaotajana. Kurjategijad sirge seljaga Helvet ilmselgelt ei armasta, sest ta ei jää ka sõnasõjas naljalt kaotajaks. „Mõnega kohtud ju elu jooksul mitu korda,“ naerab Helve. „No ja kui mulle öeldakse: „Issand, issand, ikka teie!“, siis ma loomulikult vastan: „Näed sa siis – ja ikka teie ka!“ Või kui üks tõeline kurikael mulle käratas, et iga lits teda ei kamanda, siis kiitsin meest väga irooniliselt tema kõrge hinnangu eest, mis mulle – pealt viiekümnesele naisterahvale! – seal kõikide ees osaks langes! Sekundi pealt oli mehel suu kinni.“

Nii kohtuniku kui ka poliitiku suurimaid kunste on Helve arvates oskus säilitada rahu ja inimlikkus. Ta mõistab inimesi, kelle meelest päti ja seda enam näiteks mõrvariga ei tohiks rääkida ega suhelda nagu inimesega. Aga just inimesed nad ju ongi! „Ja kõigil, kes maa peal kõnnivad, on siin oma koht, sest nad pole siia tulnud omal algatusel,“ väidab Helve veendunult. „Naised tunnetavad seda selgemini kui mehed ja just sellepärast peaks naisi ka poliitikas olema palju rohkem.“

Abikaasa kandideerimisotsus on jätnud Saida farmi pidamise taas Juhan Särgava õlule. Pikk kooselu on talle õpetanud, et ega naine poolel teel peatuda kavatse ja Juhan pakub Helvele tema poliitilisel teekonnal igakülgset toetust, mis ka ei juhtuks. Nii on see olnud nende abielu algusest peale.

Mitu kodu, üks kodurahu

„Me oleme kolinud ikka mitu korda,“ kinnitab Helve, kes on pärit Lõuna-Eestist, aga tunneb nüüd eelkõige vastutust Särghaua talu eest Kurgjal, mis kuulus kunagi Juhani vanaisale. „See majapidamine Pärnu jõe kaldal on tõesti suurejooneline, aga Juhani töö ja meie kodud on asunud ning asuvad Tallinnas ja Turbas, seega ega me Kurgjale liiga sageli jõua. Juhani töö on olnud kõik aastad maal, minu töö aga linnas, sestap ongi olnud korraga mitu kodu nii Tallinnas kui ka Harjumaal. Lapsi ei saanud ju ühest kohast teise solgutada ja nii pidasingi mina linnas staapi, seni, kuni Juhan maal põllumajandusel elu sees hoida aitas. Vahel leppisime kokku, et üks jääb ühte, teine teise koju, aga ikka kuulsin pool üheksa õhtul trepil kõps-kõps samme …“

Juhan ei taha Helvest liiga kaua eemal olla ja see on neid kaht vaadates esimesest pilgust selge. Seda enam läksid ja lähevad kõik lähisuhet ja vägivalda puudutavad juhtumid Helvele korda. Ta ei ole kunagi aru saanud paaridest, kes püüavad iga hinna eest kokku jääda. Ka juhul, kui normaalne omavaheline suhtlemine on välistatud. „Kui asi on mäda ja käed lastakse käiku, siis mida kiiremini lahku minnakse, seda kasulikum mõlemale,“ on pika abielustaaži elav eeskuju kindel. „Lastele kindlasti veel kõige kasulikum, kuigi arvatakse vastupidi. Naised on sageli meestest lihtsalt liiga sõltuvad ja vähese iseseisvusega, mis tekitab paanikat. Kuidas ma üksi saan ja kuhu ma lähen? Igatahes kodurahuta on täisväärtuslikuks inimeseks jäämine ja vaimselt tervete laste kasvatamine minu arvates võimatu.“

Helve ja Juhani seitse lapselast ja Helve ristitütar, kes on Särgavatele ka peaaegu oma lapse eest, kaunistavad nende koduseina pikka fotogaleriid. Kõik nad armastavad vanaema Helve hoidiseid ja vanaisa Juhani muhedaid ütlemisi. Kedagi seal peres ei nunnutata, aga hoitud on nii lapsed, kanad kui ka mesilased. Millal säärase elutempo juures õnnestub proua ekskohtunikul ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni esimehel kelder maast laeni purke täis laduda, jääb arusaamatuks. Või mesitarudega tegeleda? Või haruldasi tõukanu soetada ja nende eest armastusega hoolitseda?

Aga – nagu Helve ise elutargalt ütleb – kõik on valikute küsimus. Kuidas siis omal ajal see abikaasa nii õigesti valitud sai? „Mina ei valinud midagi,“ muheleb Helve. „Olin harjunud lapsepõlvest peale õmblema ja kui midagi nässu läks, siis ikka isa parandas masina ära. Aga kui Tartust Tallinna kolisin ja õmblusmasin katki läks, polnud isa kusagilt võtta. Sõbranna soovitas meest, kes tema masina korda tegi. Kutsusin, tuli, parandas masina ära ja jäi.“

Meie hubaste juttude lõpetuseks sõidame farmi Helve kanu ja kukkesid imetlema. Millised värvid, tutid, suled ja karvased püksid – nagu moe-show’l! 19-aastane kiisu saab pai ja lõunaeine ning tundub, et kõik on eluga rahul. „Loomad – täpselt nagu inimesedki – ei talu lõputult käske ja keeldusid,“ ütleb Helve hüvastijätuks, enne kui farmeriautole hääled sisse lööb. „Kui on kodu- ja loodusrahu, siis saab kõige ülejäänuga hakkama!“

Vaata kõiki Mustamäe ja Nõmme kandidaate