Katri Raik – uue elu hommikud

Siseminister Katri Raik on olnud Narvaga seotud 20 aastat, siin on ta kodu, sõbrad ja unistused.

Kui Katri Raik hommikul silmad avab, siis näeb ta magamistoa aknast Narva taevast ja puulatvu. Ka siseministrina jõuab ta oma piirilinna-koju rohkem kui vaid nädalavahetusteks – õhtul rongi peale, varahommikul tagasi pealinna. „Ärkamine ja paar minutit mõtisklemist, mis päevast saab, on Narvas kuidagi helge,“ kinnitab ta. Ja tunnistab, et seostab oma tulevikku ikka Narvaga, kujutades suurepäraselt ette, kuidas ta vanaduses kepiga piki promenaadi jalutab, ninas jõe karge lõhn.

Karussellil, mille Katri Raik Narvale kinkis, kui pälvis Aadu Lukase missioonipreemia, olid ta enda suurimad lemmikud neli hobust, kes sõidu ajal üles-alla õõtsusid. Pruudid võtsid alati istet luige seljas ja kord nägi Katri üht peigmeest sea sadulas. Paraku lõhuti karusselli sageli ja kui hobustel sabad küljest kisti, tulid Katrile pisarad silma. „Käisin rikastelt sõpradelt hobuste sabajõhve küsimas, aga lõpuks said uued sabad siiski nöörist,“ meenutab ta. Karussell on nüüdseks aasta aega Narvast ära, pärast remonti Tallinnas hoiul, ja viiakse tagasi siis, kui leidub koht ning keegi, kes selle eest hoolitseb. Katri enda praegusesse ellu karussell ei mahu. „Olen parasjagu ise justkui karussellil ja püüan kabiinist mitte välja kukkuda,“ naerab ta.

Vaata kõiki Ida-Virumaa kandidaate

Ilmselt ei ole siseministri amet see, millest väikesed tüdrukud unistaksid. Narva kolledži rektorina teatas Katri Raik, et tal on Eesti parim töökoht, kuid mis on praegu? „Praegu on Eesti kõige huvitavam!“ leiab ta reipalt. „Ma ei ole varem alustanud tööpäeva hommikul kell seitse ja lõpetanud õhtul kell kümme. Ministritöö glamuur – vastuvõtud, kõned ‒ on vaid jäämäe veepealne osa. See on töö, kus on esmaspäev ja siis juba millegipärast reede … Uneaega on tõesti väheks jäänud.“ Nii et kui kaubamajja tuiskab minister, ostes kiiruga kaheksa paari sukkpükse, siis võib see olla ta ainus vaba hetk mitme nädala jooksul.

Katri Raik teab, et temast sai siseminister 26. novembril ja eelmise naissiseministrina ametis olnud Lagle Parek astus ametist tagasi 27. novembril 1993. Katri käis tal Pirita kloostris külas juba enne, kui ise ministriks sai. „Viimati rääkisime andestamisest. Ta mainis, et võttis endise poliitvangina ministri koha vastu, sest ei tahtnud, et ametisse saaks keegi, kes maksaks kätte nõukogude aja eest. Mulle läks hinge, kui Lagle rääkis kohtumisest prokuröriga, kes ta vangi mõistis. See juhtus raamatupoes ja mees tahtis selgitada, miks ta omal ajal nii otsustas. Lagle aga oli ammugi andestanud. See mees suri mõni nädal hiljem. Usun ka, et tulen ministritöö kadalipust läbi samasuguse natuke naiivsena nagu ma olen: uskudes inimeste headusse ja läbirääkimise jõusse. Olen ka oma poliitiliste vastastega julgelt ühendust võtnud, midagi hullu pole juhtunud. Ärgem oletagem, vaid rääkigem üksteisega!“

Katri Raik on erialalt ajaloolane ja kirjutanud doktoritöö Eesti- ja Liivimaa kroonikatest. Kui võiks rännata ajamasinaga, siis põrutaks ta hea meelega kolmeks päevaks 17. sajandi teise poole Narva. „Tol ajal võis seal kuulda armeenia, pärsia, hollandi, rootsi, vene, saksa, eesti keelt. Sadamast käis aastas läbi 350 laeva! Tahaksin näha toonast linnamelu,“ sõnab ta. Ja räägib unistusest kirjutada kunagi lasteraamat kaupmehetütar Katariinast, kes elab just 17. sajandil. Pealegi oleks see imetore täiendus ta ajalooliste lasteraamatute kogule, kus teoseid juba üle 300 ning mis saab tihti lisa, kui Katri ilmas ringi reisib.

Ajamasinaga aga võiks lennata ka … „19. sajandi algusesse,“ ütleb Raik, „oleksin dekabristi naine, kes läheb koos mehega Siberisse. Mul on ammune plaan sõita rongiga Vladivostokki!“

Katri pakub, et ta ajaloohuvi algas lapsena tol päeval, kui nad isaga kodulinnas Tartus jalutasid. „Isa küsis minult Nikolai Pirogovi ausamba juures, kes see mees on. Algklassi tüdrukuna ei osanud midagi vastata. Siis sain isalt noomida: kuidas sa ei tea ajalugu!“

Praegu on Katri kirjutamas raamatut, kus jutustab 50 lugu, mida peab Narvast teadma, muu hulgas sellestki, et linna on külastanud ka Honore de Balzac, Marc Chagall, Jaroslav Hašek ja paljud teised.

„Ikka on see tunne, et Ida-Virumaalt on Tallinna lühem maa kui vastupidi,“ ohkab Katri Raik. „Seda tunnet tahaks vähendada. Kuigi Ida-Virumaal läheb praegu väga hästi, turism on tubli.“

Neile, kes soovitusi küsivad, mis paiku seal kandis väisata, soovitab Katri kaevandusmuuseumi Kohtla-Nõmmel („Pärast käiku sinna kustutasin sõpru külastades mitu nädalat tulesid, sest nägin, kui raske on kaevandusetöö!“), Saka rannajoont ja sinisavipaljandeid, mis on imeilusad, kaunist Narva-Jõesuu randa ning muidugi Narva jõe promenaadi („Seal jalutatakse pool tundi, pärast räägitakse kaks tundi!“).

Vestlused, arutelud sõpradega on Katri lemmiktegevusi – pikad keskustelud rohelise teega. Kui ta peaks nimetama asju, milles ta peale juhirolli hea on, siis kargavad pähe vastused: „Oskan päris hästi ristpistes tikkida, teha väga häid kiluvõileibu ja arvan, et olen päris hea sõber.“ Kodus toimetamine on Katri meelest vägagi mõnus: „Mulle meeldib, kui on lilled, linikud, tikitud padjad. Hea meelega teeksin oma kodust 20. sajandi alguse elamise, mis mul siin Tallinnas peaaegu ongi õnnestunud. Mulle meeldib ilus keskkond.“

Nii et töö ei ole siiski kõige tähtsam? „Ei, lähedased ja sõbrad on sama olulised!“ hüüatab Katri. „Käisin just eile sõpradel külas, mängisime õhtu otsa „Musta notsut“ ja aitasin väikesel tüdrukul tähestikku pähe õppida. Tegelikult ei tohi end kogu ööpäevaks ära anda.“

Katri ütleb, et on oma eeskujuga püüdnud näidata: vabalt võib teha ebatraditsioonilisi asju. Kui ta omal ajal Narva kolledži direktrissiks läks, kaasas tolmuimeja ja vatitekk ning ema kingitud väike pudel veini esimeseks õhtuks, „siis oli see minek mu tuttavate meelest nii traagiline. Hoopis normaalsem olnuks valida Helsingi või Stockholm, sest aasta oli 1999“.

Nüüd on ta sõitnud uutele algustele vastu Narvast. Ka siis, kui rong tõi ta Tallinna 2015. aastal sisekaitseakadeemia rektoriks, oli Katril tunne, et sööstab vastu uuele elule. Nii oli ka möödunud hilissügisel, tulevase siseministrina. „See on alati olnud kõhe tunne. Endalt tuleb küsida, kas tahad ja suudad. Töö saad vastu võtta ikkagi ainult siis, kui tunned, et tõesti tahad. Endasse peab uskuma, muidu ei usu ka teised.“

Katri ütleb, et oli „Euroopa Liidus kaua ainus naisrektor sisekaitseakadeemia sarnases või politseikooli-tüüpi õppeasutustes. Nüüd sai Lätis naine rektoriks. „Mis seal salata, politseikoolide juhtide kogunemistel vaadati mind ikka, et „lilleke, kust sina siia said?“. Mõned julgemad tulid ka küsima, kuidas te seda tegite,“ lausub Raik. Ta möönab, et tõesti on vahel püütud naiseks olemise pärast müksata, aga „siis tuleb vastu müksata“. Ehkki Katri on igasuguste kvootide ja naisteks-meesteks jagamiste vastu, kutsub ta naisi julgemalt seisma oma palga ja õiguste eest! „Palun andke julgemalt teada lähisuhtevägivallast! Ja ka poliitikasse tasub söakamalt tulla, kas või kohalikku poliitikasse.“

Tema ema Helve Raik töötas veel 82-aastasena ülikoolis, korraldades õpetajate täienduskoolitusi. „Ema oli geograafiaõpetaja, kirjutas omal ajal õppematerjale, oli kaua aega koolidirektor. Ema oskas inimesi hoida! Kahjuks on ta tänaseks hooldekodus.“

Katri tunnistab, et kõige raskemad ajad ta elus on olnud siis, kui isa suri ja ema kukkus möödunud aasta mai lõpus reieluu katki. Ning üldse üks raskemaid hetki oli see, kui ta tõi ema Tartust Tallinna haiglasse ja sai aru, et ema ei saa enam kunagi Tartusse tagasi …

Ta käib ema iga nädal kaks korda vaatamas ja need külastused märgib alati juba varakult nädalakavva, sest „kui need kõrvale jääksid, on südamevalu suur“.

Katril on tavaks igal hommikul mõelda kuus asja, mida ta sel päeval kindlasti teeb. „See võib olla ka näiteks, et maksan ära arve või helistan vennale. Planeerimine aitab rajal püsida.“

Siseministrina on Katri Raigi laual idaeestlaste kodakondsusega seonduv, Eesti idapiiri ehitus ja küsimus, mida teha tulevikus, kui politseinikke ei jätku.

Kevadistel valimistel Ida-Virumaal kandideerides teab ta, et sealsete inimeste suurimad mured on töökoht ja palk. „Mõistagi, Ida-Virumaa on suur ja eripalgeline!“ ütleb Raik. „Jõhvi ja Kohtla-Järve eestlasi paneb muretsema eestikeelne gümnaasiumiharidus; Kohtla-Järve inimesed valutavad südant ka põlevkivitööstuse saatuse pärast; sillamäelased vahel kodakondsuse ja halli passiga seotud teemade pärast. Riigigümnaasiumid on tõsine teema Narvas, Kohtla-Järvel, Jõhvis. Oleks väga kurb, kui inimesed peaksid Tartusse või Tallinna kolima, et anda lastele korralik haridus. Need asjad tuleb korda saada, kogukonna kaasamine on hästi oluline!“

Üks suur unistus on Katri Raigil veel: „Minu unistuste töö on olla Narva linnapea – see oleks tõeliselt põnev!“

Vaata kõiki Ida-Virumaa kandidaate