Katri Raik: eesti keel on popp, aga kallis. Kas oleme valmis tema õpet laiendama?

Eesti keelt ei oska või räägib seda kehvasti iga kolmas Eestis pikemat aega elav ent eesti keelt esimese keelena mitte rääkiv inimene.

Viimased eesti keele õppe uuringud kinnitavad, et eesti keele õppest on järgmise kolme aasta jooksul huvitatud Narva linna täis inimesi. Viimane märk sellest, et huvi eesti keele õppe ja meie kodakondsuse vastu on suur, on siseministeeriumi haldusalas alanud kodanikulepingute liikumine. Sisuliselt ilma reklaamita registreerus 420 pigem keskealist või vanemat inimest kogu Eestist, aga eriti Tallinnas.

Eesti keelt ei õpetata vaid enne valimisi. Küll ei ole riik seda kõigile tasuta võimaldanud ja just see on meie inimeste ootus. Teine mure on see, et tasuta eesti keele õpet korraldavad erinevad ministeeriumid ja asutused ning keeleõppe huvilisel võib olla selles virrvarris keeruline orienteeruda. Huvitaval kombel on suurimaks eesti keele õppe pakkujaks Eestis hoopis töötukassa, kus saavad oma eesti keele oskust parandada ka tööl käivad inimesed. Tasuta õpet pakub Integratsiooni sihtasutus, kellest võiks eeloleval aastal saada kogu eesti keele õppe koordineerija.

Edasises tuleb arvestada kindlasti mitut asjaolu. Tasuta eesti keele õppe korraldamine ei ole odav lõbu. Peagi lõppevad käesoleva perioodi Euroopa Liidu vahendid ning Eesti riigil endal tuleb hakata märkimisväärselt rohkem panustama. Kursused peavad olema kvaliteetsed, piisava mahuga ning neis ei tohi puududa ka kultuuri või siis ütleme otse: meelsuskomponent. On igati asjakohane, et iga Eesti inimene on käinud Eesti Rahva Muuseumis, Maarjamäe lossis ja üliaeglasel sammul kõndinud uues memoriaalkompleksis.

Tegelikult paraneb meie inimeste eesti keele oskus pidevalt, eriti noorte hulgas, ning enam ei ole vaja kaugeltki ainult algtaseme kursuseid. Me vajame üha enam kursuseid tasemel C1 – kõige kõrgemal keeleõppetasandil. Sest ainult nii saavad eesti keelt emakeelena mitte kõnelevad inimesed eestlastega tegelikul võrdsed võimalused. Ja seda me tegelikult konservatiivse sisserändepoliitikaga maal tahamegi. Ühiskond eelistab selgelt oma inimesi – ka neid, kel eesti keele õpe veel käsil – mitte uussisserändajaid. Ehkki nii pole kombeks otse öelda.

Eesti peab olema kaotajateta ühiskond ning me ei saa lubada endale kahte paralleelset ühiskonda. Selleks vajame selgeid ja tempokaid keelelisi haridusuuendusi, alates lasteaiast. Ainult nii saame eesti keele jätkusuutlikkuse väljakutsetest jagu. Kuidas seda teha, seda on tõesti mõistlik, lausa kohustuslik, arutada ja otsustada eesti keele aastal, aga pärast valimisi.