Kalev Kaljuste: hoiame ja märkame!

Elu keskel on inimesel kaks muret: et hoitud oleksid nii tema väikesed lapsed kui ka eakad vanemad. Kuidas riik saaks siin aidata, mõtiskleb Kalev Kaljuste.

„Issi! Emme! Ärge viige mind lasteaeda! Palun! Palun kutsuge Baba (vanaema), palun, palun!“ Niiviisi peaaegu igal õhtul ja hommikul.

Vaata kõiki Pärnumaa kandidaate

Olen tihti mõtisklenud, kuidas saada lapsi leppima sellega, et nad elavad kaheksa-üheksa tundi päevas vanematest eemal, küll selleks koolitatud, aga siiski võõraste hoole all. Usun, et see pole üksnes minu isiklik probleem, vaid laiem. Tõsi, teinekord on võimalik appi paluda vanemad, kui nad on veel elus ja terved ega ole läinud kaasa elukestva õppe või töötamisega. Pensioniiga tõuseb, tööealiste hulk väheneb ja minusugusel 40-aastasel pole arvatavasti võimalik penisonile saada enne, kui olen 70 või üle selle. Kurb, aga tõsi – minu lapsed ei saa oma laste hoidmisel mulle toetuda. Ma olen tööl.

Teine võimalus on palgata lapsehoidja. See aga eeldab, et lapsevanemate sissetulek seda võimaldab. Mida siis teha?

Lasteaial on oma agad

Suured rühmad. Kakskümmend või enam last. Kes ees, see mees, kes tugevam, sel jõud ja võim. Kisa ja karjumine.

Programm vs. individuaalne lähenemine. Õpetused, õueskäigud, kindel päevaprogramm … väikelaps ei ole robot! Ta on vastuvõtlik hing, kes vajab eelkõige vanemate lähedust. Ta tahab turvalisust, mõistmist ja naudib mängulisust.

Haigused. Sel aastal on meil juhtunud neli korda järjest nii: kaks kuni neli päeva lasteaias, siis kaks nädalat haigena kodus. Võib loomulikult öelda, et haigusi läbi põdedes saabki tugevaks, aga ma ei jaga seda seisukohta. Kui kellegi laps on haige, siis teda lasteaeda tuua ei tohi! Valus on vaadata, kuidas laps haigena piinleb, püüdes ise sealjuures rõõmus olla ja mängida. Lapsevanem kaotab samal ajal suure osa sissetulekust ja see mõjutab pere toimetulekut järgneval ajal. Haige lapse hooldamise peaks vanemale täielikult hüvitama.

Lahendus võiks olla see, et laps saab veeta rohkem aega kodus, näiteks kuni kolmeaastaseks saamiseni. See aga oleneb vanemate võimekusest ja vanemahüvitise süsteemist. Kindlasti aitab ka praegune vanemapalk, aga seda saab praegu piiratud aja (1,5 aastat) ja see jätab jälje lapsevanema riiklikku sotsiaalkaitsesse, sest näiteks sotsiaalmaksu makstakse vanemahüvitiselt ainult miinimumkohustuse aluseks oleva kuumäära ehk 500 euro pealt. Ka võiks vanemahüvitise maksmist pikendada vähemalt kahe aastani, mida vanemal oleks õigus jagada kolme aasta peale.

Teine võimalus oleks riiklikult soodustada lapsehoidja palkamist 250 euroga kuus. See soodustus võiks kehtida, kuni laps saab nelja-aastaseks, siis on ta juba tugevam ja küpsem, et käia lasteaias.

Võiks kaaluda ka tasuta alusharidust, seda aga väiksemate rühmadega (praegu on mõnes rühmas rohkem kui 20 last), kus laste õpetamine ja nendega tegelemine oleks individuaalsem. Niisugune tasuta ehk riigipoolne alusharidus ei tohiks aga saada takistuseks lasteaiaõpetajate ja õpetajaabide palgatõusule.

Väärikas vanadus

Teine teema, mis mind väga lähedalt puudutab, on väärikas vanaduspõlv.

Meie üks põhilubadusi on, et laiendame koostöös kohalike omavalitsustega nende hooldusteenuste valikut, mis võimaldavad eakatel elada kodus täiendava abiga võimalikult kaua. Vajadusel peab aga olema tagatud kõigile abivajajatele pensioni eest hooldekodukoht.

Mulle on see lubadus sümpaatne. Olen midagi sarnast teinud Tootsi vallas umbes kuus aastat tagasi, kui ehitasin üles kolmel tasandil põhineva väärika vananemise teenuse. Esimese tasandi jaoks korrastasin ühe kaheksa korteriga maja, kus olid eakatele sobivad tingimused ja madalad kulud (sotsiaalkorterid). Eakad suutsid ise tubaselt toime tulla, aga vajasid koduhooldusteenust näiteks kaupade ja ravimite kättesaamiseks ning sotsiaaltransporti pere- või eriarsti juurde minekuks. Ka oli neil võimalus saada sooja toitu, seda toodi kord päevas koolisööklast neile koju. Eakate endi elamispinnad olid liiga suured või ei vastanud tingimustele, mida nad sel eluetapil liikumiseks või hügieeniks vajasid.

Teine tasand oli sotsiaalkorter kaheksa kohaga, kus oli ööpäevaringne hooldusteenus, s.t pesu pesemine, toitlustamine neli korda päevas, tegevusjuhendaja, esmane hooldus ja perearsti külastus ning ööpäevaringne valve. Selle kompleksteenuse said eakad endale lubada pensioni eest (maksumus 90% pensionist).

Kolmanda tasandina ehitasin hooldekodu, kus on hooldamiseks täiskomplekt teenuseid (k.a õendusteenus). Omavalitsus rahastas hooldekodu eakate inimeste lastega võrdses osas. Kui mõni laps oli toimetulekuraskustes, arvati tema sellest arvestusest välja.

Olen viimasel ajal kogenud, et kui inimene on tervisliku seisundi tõttu hooldekodus, on talle kõige tähtsam lähedaste tähelepanu. See on talle toimetulekuks võib-olla kõige olulisem. Palun ärge jätke eakaid üksi ega teid liiga kauaks ootama! Tunnustan kõiki hooldustöötajaid, te teete rasket ja tänuväärset tööd! Olen kohalikus omavalitsuses volikogu liikmena võidelnud madalapalgaliste kiirema palgatõusu eest. Minu kurvastuseks on nende seas ka paljud hooldustöötajad, minu arvates peaksid nad saama vähemalt Eesti keskmist palka.

Hooligem üksteisest rohkem, olgu elukaare alguses, keskel või lõpus. Kõik tähtsad asjad ongi sinu lähedal.

Vaata kõiki Pärnumaa kandidaate