Marina Kaljurand – ema, vanaema, suursaadik, loomasõber

Ta ei vasta kunagi telefonile kurva või ükskõikse häälega. Kohtudes on päriselt ka kohal. Naerab südamest, mitte ühe suunurgaga. Räägib vaimustunult lapselastest ja koertest. Poliitikat võtab alati isiklikult. Selline on üks Marina Kaljurand. Teist tunnevad vähesed.

Kui Marina õhtuks koju Nõmmele jõuab, on sõnad otsas. Ta võib tundide kaupa lihtsalt vait olla, aga abikaasa ega Marina 94-aastane ema ei tee sellest suuremat numbrit. Šoti terjer Lennu ja taksilaadne krants onu Roki sööstavad perenaisele vastu, aga nemad tema jutukusest huvitatud pole. Koerad tahavad õue minna! Heal päeval poolteisetunnisele rihmavabale metsaretkele, keskmisel päeval ümber-kvartali-jalutuskäigule ja halval päeval lihtsalt hoovi palli mängima. Aga kõige tähtsam on see, et ükskõik kui tihe või keeruline Marina töögraafik ka poleks, teeb ta kõik selleks, et penid ei peaks pettuma.

Vaata kõiki sotside kandidaate

Marina vabale ajale konkureerivad alates möödunud aastast veel kaks äärmiselt tõsiselt võetavat tegelast: üheksakuune tütrepoeg Mattias ja kolm kuud noorem pojapoeg Karl August ehk Kusti. Vanaemageen ilmutab ennast võimsalt, kuid tütar Kaisa elab perega Tallinnas ja poeg Tartus, seega on Marina saanud Mattiase peal lihtsalt sagedamini kätt harjutada. „Magamapanemise skoor on praegu Mattiasega 26 : 0 minu kasuks ja Kustiga 8 : 4 Kusti kasuks,“ teatab ta uhkelt ja lisab kohe juurde, et kaks läinudsuvist nädalat Hiiumaa suvilas koos suure perega tähendas tema jaoks unelmate puhkust. Kuigi ka saarevaikuses irdub Marina vahel lihtsalt seltskonnast, et mere ääres või metsas jalutada. Ilma selle teise, vaikiva Marinata ei saaks esimene ilmaski oma kohustustekoormaga hakkama.

„Loodus tasakaalustab mind.“

Marina puhul pole see tõesti mingi õõnes sõnakõlks. „Olen paljudele öelnud, et kui tahate minuga rahulikult vestelda, siis teeme seda metsas. Vabas õhus tuleb juttudele juurde hoopis teine mõõde, inimesed on loomulikud, ei tõmble ega kiirusta.“

Moskvas suursaadikuks olles käis Marina kolleegidega kepikõnnil: see liitis kollektiivi ja oli Venemaa pealinnas üks väheseid võimalusi ennast värskes õhus liigutada. Pealegi jäid koerad ja pere Eestisse maha, nii et ahvatlus pärast tööpäeva lõppu koduse kirjutuslaua taga ametiasju edasi ajada oli Venemaa eluetapil päris suur.

Tokyos Abikaasa Kalle on alati Marina kõrval, ta on Marina tugi ja elu armastus.

Kuidas üldse nii perekeskne ja naiselik tüüp nagu Marina säärase kaugsuhteajaga toime tuli? „Ainult tänu abikaasale,“ on vastus kiire tulema. „Ettepanek Venemaale saadikuks minna oli minu kui diplomaadi jaoks unistuste pakkumine, julgen isegi kasutada sellist üle ekspluateeritud sõna nagu „väljakutse“. Aga ilma Kalle toeta, kes lubas „tagala“ korras hoida – lapsed lõpetasid parajasti Eestis põhi- ja keskkooli – poleks ma saanud seda töökohta vastu võtta.“

Kui natuke sõnamängu teha, siis Kallega kaasa tulnud perekonnanimi Kaljurand õigustab ennast nende abielu puhul täielikult. Kalle ongi kalju, mille külje alla Marina on randunud ja kus ta tunneb, et ükski tuul, torm ega tsunami teda päriselt kätte ei saa. Ka nende rohkem kui 35 aastases kooselus on olnud sügavikku langemisi, sest lapse kaotusest rängemat ei saa ühe pere jaoks juhtuda, aga ikka on nad Kallega koos üles valguse poole ujunud ja lõpuks ka pinnale tõusnud.

„Abielu on nagu loto.“

Seda öeldes muudab Marina hääletooni, mida ta avalikult esinedes alati kõva kontrolli all hoiab. Nüüd on see soe ja pehme nagu südasuvine rannaliiv. „Mõni tõmbab viis aastat õnnelikku kooselu, teine kümme, aga mina tõmbasin jackpot’i.“ 

Koos lapselastega Vasakul on pojapoeg Kusti ja paremal tütrepoeg Mattias.

Kalle Kaljurand pole kunagi pidanud lugu diplomaadi abikaasa karjäärist, kui mehe ülesandeid rahvusvaheliste suhete kõrgpilotaaži harrastava naise kõrval võib nii nimetada. Tema jaoks on selles elus palju sisutühja muidujuttu ja kohustuslikku kohalviibimist. Ometigi on Kalle alati Marina kõrval seisnud, olgu tegemist volikirjade üleandmise või vabariigi aastapäeva vastuvõttudega.

„See ei ole üldse Kalle maailm, ta ei naudi seda rolli,“ ütleb Marina, kes tunneb oma meest läbi ja lõhki. „Seda enam olen ma Kallele väga tänulik, et ta on alati minu kõrval, et ta on minu tugi ja elu armastus. Mul on koduste toetusprotsent olnud aastast aastasse sada! Isegi kui ma esinen halvasti, siis Kalle võtab mind igal juhul uksel vastu sõnadega: „Küll sa olid tubli!“ Ja kuigi ma tean, et see pole tõsi, on nii armas seda kuulda.“

Marina kirjeldab enesekriitiliselt, et kuigi ta julgustab teisi oma vigade pärast mitte põdema ja hoiatab minevikust kinni hoidmise eest, pole ta ise suutnud neid kunste ära õppida. Ta mäletab kõiki oma valesti vormistatud lauseid, lõpuni läbi mõtlemata seisukohavõtte ja põeb kõige pärast, mis võinuks ütlemata olla. Samal ajal on ta elu pakkumistele alati avatud.

„Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et kandideerin riigikogusse, siis oleksin suure häälega ta välja naernud,“ möönab naine. „Sest olgem nüüd ausad: milleks mulle seda vaja on? Milleks teha pealt viiekümnesena veel selliseid hüppeid?

„Mulle läheb meie riigi saatus korda!“

Vastus võib kõlada õõnsalt, aga nii see ka päriselt on. Marina muretseb eelkõige jõudude vahekorra ja praeguse aja pärast Eesti poliitilisel maastikul. Kui lugeda või kuulata mõjukate inimeste mõnikord äärmuslikke sõnavõtte ajakirjanduses ning jälgida seda, mis toimub sotsiaalmeedias, siis võib häirekellaks tõesti põhjust olla. Endise välisministrina adub Marina ehk tavapoliitikutest teravamaltki, mis tuuled puhuvad laias maailmas ja mida väike Eesti endale mõnes olukorras tohib, mida aga ei tohi lubada.

Marina aeg jaguneb rahvusvaheliste ja koduste teemade vahel laias laastus kaheks: ta on ÜRO peasekretäri kõrgetasemelise küberkoostööpaneeli liige ja rahvusvahelise küberstabiilsuse komisjoni juht. Nende ametite haldamine võtab umbes poole töisest ajast. Teise poole pühendab ta Eesti sisepoliitikale. Kui Marina paljudele ootamatult 2018. aasta suvel sotsiks hakkas, sõitis ta tervele Eestile tiiru peale, et teha endale selgeks valupunktid, millega poliitikuna esmajärjekorras tegelema hakata.

Sünnijärgse venelannana lähevad talle iseäranis korda lõimumise ja vene emakeelega inimeste olukorra teemad. „Ma räägin emaga siiani vene keeles,“ kinnitab Marina häbenemata, „mistõttu saan ka väga hästi aru kõigist Eestimaal elavatest venelastest, kes tahavad, et neile jääks alles nende keel. Peabki jääma! Lihtsalt tuleb lahendada olukord, et need venelased, kes tõesti tahavad eesti keelt õppida või oma lastele õpetada, saaksid seda teha. Keelekursustele on hullumeelsed järjekorrad, Ida-Virumaal pole eestikeelseid lasteaedu.“

Eaka ema tõttu on Marina võtnud südameasjaks ka hooldekodude olukorra parandamise. Marina ema saab nende juures elades vanaduspõlve õnneks väärikalt veedetud, aga paljude vanavanemate ja nende lähedaste jaoks võib üleöö tekkida olukord, millele Eesti riik ei paku praegu ainsatki mõistlikku lahendust. „Ma olen viimase poole aasta jooksul eriti teravalt tunnetanud, et on olemas ka kolmas, neljas ja viies Eesti ning neil inimestel ei ole aega ega jõudu tulla Toompeale miitingut pidama. Nende eest peavad seisma poliitikud. Ma tõesti arvan, et sotsid lähenevad praegusele Eesti üldpildile kõige terviklikumalt.“

Ongi õhtu käes. Marina peab jõudma veel Haapsallu, sest „omad“ ehk sotsid ootavad teda kohtuma. Loodan väga, et ma ei ole intervjuu ajal tema sõnade limiiti lõplikult ära kulutanud, sest Marinale ju meeldivad inimesed ja suhtlemises on ta vähemalt niisama osav kui sulgpallis. Kahtlustan ainult, et see naine, kes öö hakul Nõmme koduväravast sisse astub, on pigem ikka see teine, vaikiv Marina. Aga nii see tema puhul juba kord on.

Vaata kõiki sotside kandidaate