Kadri Kõusaar: kõrgematele astmetele

Kadri Kõusaar
kirjanik ja filmirežissöör

Mõlemad mu lapsed on sündinud erakorralise keisrilõikega. Meid ei oleks siin, kui meid ei oleks kiiresti aidanud võimekad Eesti arstid! Ma mõtlen sellele vist peaaegu iga päev, aga kui oleks pidanud sünnitama kusagil Kongo jõeveerel või isegi kusagil Texase väikelinnas, siis mis oleks juhtunud?

Eestis on üks maailma kvaliteetsemaid sünnitusabi teenuseid, samal ajal kui Ameerikas on see näitaja üks viletsamaid arenenud maailmas: labasel põhjusel, et see teenus on kallis, ja seda osutab vaid erameditsiin … Juba enne lapse sündi hakkab mängima rolli majanduslik-sotsiaalne taust: näiteks on Ameerikas tumedanahalistel ja nende veel sündimata lastel kolm korda suurem tõenäosus naise raseduse ajal surra kui nende valgetel kaasmaalastel.

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate

Eestis on kogu meditsiiniline abi last ootavale naisele tasuta, olgu ta töötu või töötav, eestlane või venelane, noorem või vanem (Ameerikas laksatakse erakindlustusmaksele kohe teatav summa juurde, kui algoritmi arust oled raseduseks liiga vana. Või kui sul on näiteks diabeet.)

Haruldane väärtus

Miks ma sellest räägin? Sest see on tegelikult maailmas harukordne väärtus, kuigi tõsi – eurooplasele võib see paista üdini loomulik.

Solidaarne tervisekindlustus, nagu ka kõigile kättesaadav hea haridus, on sotsiaaldemokraatlik poliitika, mis läks laiemasse kasutusse pärast teise maailmasõja traumat. 

Kadri ja tema pojad Maximilian (4) ja Sebastian (2).

Varalahkunud briti ajaloolane Tony Judt on kirjutanud: „Ameeriklased sooviksid täielikku ravikindlustust vähema raha eest, pikemat keskmist eluiga, paremaid avalikke teenuseid ning vähem kuritegevust. Kuuldes, et Austrias, Skandinaavia maades või Hollandis on see kõik kättesaadav, ent sellega käivad kaasas kõrgemad maksud ja „sekkuv riik“, vastavad aga paljud nende samade ameeriklaste hulgast: „Aga see on ju sotsialism! Me ei soovi, et riik meie asjadesse sekkuks. Ja mis peamine, me ei soovi maksta rohkem makse.“ Tõepoolest, pole juhus, et sotsiaaldemokraatia ja heaoluühiskond on toiminud kõige paremini just väikestes homogeensetes riikides, kus usaldamatus ja üksteise kahtlustamine nii teravalt esile ei kerki. Valmisolek maksta teiste inimeste teenuste ja sotsiaaltoetuste eest tugineb arusaamale, et nemad on valmis vastama samaga sinu laste ja sinu enda teenuste korral: sest nad on sinusarnased ning näevad maailma sinuga ühtmoodi.“

Need väikse, homogeense riigi hüved pole sugugi nii enesestmõistetavad. Väljakutse on selles, kuidas neid säilitada, kui olukord sõna otseses mõttes kirjumaks läheb. Globalism – vähem ja rohkem erinevate inimeste ning ideede vaba liikumine – tekitab paljudes hirmu. Tehnoloogiline areng, mis on muutnud meie elu pikemaks, mugavamaks ja turvalisemaks, on nüüd nagu kahe teraga mõõk, sest robotid võtavad paljudelt inimestelt töö ära. Ka see läidab hirme.

Just hirmutamine on see, mida meil tuleks ära hoida. Sest just hirmudest saavad alguse tigedus, väiklus, süüdlaste ja naerualuste otsimine.

Enamik inimesi pole Steve Jobsid või Arvo Pärdid, kes lendavad loomingu kõrgmäestikes. Tavainimene on rahulik rändur, keda huvitab enda ja oma laste töö ning haridus, tervishoid ja vanemate lähedaste eest hoolitsemine nii, et ei satuks võlavanglasse.

Ebavõrdsus on paisumas aina suuremaks probleemiks. Geograafiaprofessor Jared Diamondi meelest on ebavõrdus inimkonnale lausa sama ähvardav kui tuumarünnak, kliimamuutused, elutähtsate ressursside, nagu magevee, metsade ja maavarade, vähenemine.

Mis on ebavõrdsus?

Ebavõrdsus pole see, kui keegi on andekam ja töökam ning pälvib seetõttu rohkem edu ja raha. Ei, ebavõrdsus on see, kui sulle sinust olenemata põhjustel (näiteks su vanemad on vaesed, või sul polegi neid) vajutatakse võimalused kinni.

Klassikaline Ameerika unistus, et ajalehepoisist saab miljonär, võib tänapäeval tõenäolisemalt täituda Euroopas, kus madalapalgaline lapsevanem ei pea jääma seetõttu tööst kõrvale, et lapsehoid maksab rohkem kui tema palk, ja kus head riigikoolid paiknevad igal pool, mitte ainult ülikallite kinnisvarahindadega piirkondades.

Juhan Kivirähk on tabavalt kirjutanud: „Pole põhjust pretendeerida Põhjamaade elukvaliteedile, kui ei olda nõus omaks võtma selle tekkeks vajalikke eeldusi. /…/ Kõrge elukvaliteet on saavutatav ühiskondades, kus on tagatud inimeste vaba eneseteostus ning kus eksisteerib inimeste solidaarsusel ja koostööl tuginev elukorraldus. Eestis aga tõusis pärast iseseisvuse taastamist esile individualismi väärtustav kauboikapitalism, kus igaüks pidi ise oma õnne sepp olema ning kus konkurents jättis empaatiale ja solidaarsusele vähe ruumi.“

Nüüd on Eesti luudele kogunenud veidi rohkem rasva kui iseseisvuse taastamise aastatel ja võimalik on end Maslow’ püramiidil mõni aste kõrgemale vinnata. Just empaatia ja solidaarsus on tööriistad, millega sinna jõuda. See tähendab ka arusaamist, et kui me siin elumatkal juba oleme – siin, just nendes ajaloolistes ja füüsilistes oludes, siis aitab tipp-alpinist kanda ka väeti vanuri või lapsega ema seljakotti. See teeb matkakliima helgemaks, mitte ei tuleks halada, kui kohutav ikkagi on, et peab 64 eurot kuus rohkem maksma kui varem, sest ka temal endal võib kord olla abi vaja.

Mida me tahame?

Põhiküsimus ongi: mida me siis tahame? Kas skandinaavialikku-euroopalikku elukorraldust (ja sellega kaasaskäivaid tingimusi, nagu see, et mõned peavad panustama rohkem)? Või tahame sarnaneda riikidega, kus maksude osatähtsus SKT-st on väga madal (näiteks Venemaa ja Nigeeria) ja seetõttu on ka avalikud teenused kipakad: pole korralikku meditsiini, politseid, haridust, maanteid, isegi looduskaitset, sest riigil lihtsalt pole raha, et neid teenuseid korras hoida.

Noorte vanemate eest hoolitseb Eesti riik ülihästi nii arstiabi kui ka vanemahüvitise mõttes, kuid nüüd oleks sotsiaalselt vaja järele aidata ka muud õrnad rühmad. Keegi peab mõtlema puudega lastele, kelle vanematele makstavad toetused pole üle kümne aasta tõusnud, vanurite hooldekodudele, vähemuste õigustele, ebavõrdsusele, ühiskonna tervisele laiemalt … Seda teevad sotsid.

Loe veel: 5 järgmist sammu laste heaks 

Vaata kõiki Harju- ja Raplamaa kandidaate