Kadri-Aija Viik: mulle meeldib vaadata tulevikku

Kogukonnast hoolimine, tark suhe metsaga ja naiselik oskus koostööd teha on Saarde valla volikogu esimehe Kadri-Aija Viigi märksõnad.

Kui Kadri-Aija (52) kodukülas Lähkmal tervisejooksu tegema läheb, juhtub sageli, et möödasõitvad külainimesed peatavad auto ja küsivad, ega jooksja peale taha tulla. Et nad võivad ta koju ära viia. Teinekord saab Lähkma rahvas kokku naabritega Saunametsast, õpitakse nagu lipsti pilli mängima ja korraldatakse kahepeale rahvamuusikapidu, kus esinevad peaaegu kõik kahe küla elanikud.

Nii hakkajad inimesed elavad Kadri-Aija kodukandis.

Vaata kõiki Pärnumaa kandidaate

Hingelt metsainimene

Kuigi Kadri-Aija on Eestimaa pikima staažiga volikogu esimees – 22 aastat –, on tema lemmikteema ikkagi mets. Metsandust õppinud ja iga päev erametsaomanikke nõustav naine nimetab end „kiiksuga metsameheks“. See on tänapäevane viis öelda, et pooldad metsa tarka majandamist. „Paljudel hakkavad käed värisema, kui nad lageraielanki näevad, mina aga vaatan hoopis teostust: aa, koristatud – täitsa ilus, rööpaid pole – väga hea, alusmets säilitatud – tubli, rühmiti jäetud seemnepuud – korras,“ kirjeldab ta oma väärtusskaalat. „Ja kui ma samal langil paari aasta pärast näen, et sinna on istikuid kasvama pandud, mets kasvab ilusti ise, teeb selle protsessi nägemine mind rõõmsaks. Mets on ju taastuv loodusvara, 40–50 aasta pärast jõuavad ka meie lapsed samas kohas vaadata, et puud maha võetud … ja siis näha, et näe, noorendik kasvab.“

Noorendik kuuse-kasesegametsa serval on ka Kadri-Aija isiklik lemmik. „Mulle meeldib näha tulevikku,“ põhjendab ta.

Seepärast rõõmustab mõistlik raie Kadrit-Aijat palju rohkem kui aina laienev kaitseala. „Mulle ei tee rõõmu mets, kus puud on maha kukkunud ja öeldakse, et see on bioloogiline mitmekesisus ning sellised peavadki kõik metsad olema. Ma ei kiida ka riigi stiili raiuda maksimaalselt palju metsa ühes kohas, aga saan selle põhjustest aru. Erametsaomanikele soovitan aga esimesena: ärge müüge metsa, majandage seda targalt ja hoolivalt! Erametsaomanikul on õigus olla oma metsas nii roheline kui ta tahab, keegi ei käsi tal metsa majandada. Aga ära anna hinnanguid teisele, kes metsa majandab, kui see on Eesti seaduste järgi lubatud.“

Hinnangute andmine ja argumenteerimata lahmimine pole Kadri-Aija rida. Aga Eestis pahatihti just nii tehakse, sai naine tunda eelmisel sügisel, kui tema nime kõrvale tõusis veel üks märksõna: puidurafineerimistehas. „Kui kevadel hakkasid Est-For Investi plaanide kohta ajalehelood ilmuma, mõtlesin, kuidas tartlastel veab: mõlemad Tartu kõrgkoolid saaksid ju tehasest imehea praktikabaasi,“ räägib ta.

„Ma tean, milline vaev on maaülikoolil leida metsamajanduse üliõpilasi – kõik tahavad keskkonnakaitset õppida, ja nüüd selline võimalus! Ülikoolidelt hakatakse tellima täiendavaid uuringuid, tehasega seotud töökohti on pidevalt juurde vaja … Kui siis kuulsin, et ülikoolilinn ei taha lasta isegi uurida, ei taha teada, tundus see uskumatu. Aga räägitakse teaduspõhisest lähenemisest ja innovatsioonist!“ Kui siis Est-For Invest Saarde valda helistas, kutsus Kadri tehase esindajad plaane tutvustama ja kohalikke tehnoloogiaga kurssi viima. „Uurida on vaja,“ on ta kindel. „Tõde on kusagil kahe äärmuse vahel: aga kummale poole kaldu?“

Ohukoht on tema hinnangul see, mis tehasest Pärnu lahte võiks jõuda. Metsamehena teab ta hästi, et metsaressurssidega ei juhtu midagi: vajalikud mahud oleksid samad mis praegu. „Vaadake, mis mahus puitu välja läheb, see on sama, nagu me saadaks seemnevilja välja ja ise jahu ei teeks!“ on ta puidu väärindamise poolt. „See, mida vajaks puidurafineerimistehas, on kõrvalsaadus, selleks ei pea metsa rohkem lõikama hakkama. Paberipuu tuleb palkide kõrvalt nii või naa – ja selle me viime praegu lihtsalt niisama välja.“

Küla kinkis Eestile rahvamuusikapeo

Kadri-Aija oli üks algatajaid, kui Lähkma ja Saunametsa küla, kus kahe peale elab 50–60 inimest, 2008. aastal külaseltsi tegid. Toona oli eesmärk hallata endist Kilingi metskonna maja ja teha see korda kohaks, kus külarahval oleks kena koos käia. Seltsimaja korrastamisest on sündinud hoog, mis seni vaibuda ei taha ja mis Eesti juubeliaastal päädis uhke rahvamuusikapeoga, kus esinejaid neljakümne tuuris. Vaat et kõik elanikud mängivad pilli, tantsivad või laulavad!

Kadri-Aija on külaseltsi juhatuse liige algusest peale. Selleks, et lugeda üles tunnustused, mis ta on pälvinud külaelu edendamise eest, tuleb teha lausa eraldi lause. 2010 nimetati ta Pärnumaa kodukandi sädeinimeseks, 2012 koos perega üleriigiliselt kogukonna pärliks, 2016. aastal sai ta presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Põhjus ikka see, et tema veab külaelu ja innustab koostööle. „Kõige rohkem on mind liigutanud see, et sädeinimese nimetusele esitas mind mu oma küla rahvas,“ on Kadri-Aija siiani tänulik. Tema on see, kes teeb ja saab tegemistest rõõmu, aunimetused on teda üllatanud ja tekitanud tunde, et „mille eest, pole ma ju midagi erilist teinudki!?“.

Lähkma ja Saunametsa külaelust tasub eeskuju võtta. „Elame hajusalt nagu Eesti külades ikka, iga nädal me seltsimajas kohviõhtuid ei korralda, aga kui midagi ette võtame, siis korralikult ja mõnuga,“ räägib Kadri-Aija. „Jõulude ajal teeme peo, suviti oleme oma lastele ja neile, kes suveks maale tulevad, laagrit teinud. Meie esimene rahvamuusikapäev toimus 2014 – sellest saimegi maitse suhu, pillimehi oli palju rohkem, kui ette näha oskasime. Küla pealt tuli kokku pillimehi, kellest keegi ei teadnudki, et tal pill on, esinemise nimel harjutasid nii lapsed kui ka vanad. Hoog ja tahtmine oli kõigil sees!“

Elu maal ja metsas on võimalik

Kadri-Aijale meeldib elu maal ja metsas. Tema kodu asub Pärnust 35 kilomeetri kaugusel ja viimane teejupp tema juurde tuleb sõita kruusateel. „Elukoht peab olema inimese vaba valik,“ teatab ta. „Kõik ei pea maale tulema. Mõnikord vaatan telerist saateid, kus linnast maale kolinud pere kurdab, et teist talve juba külmus kaev kinni. Kui sa ei õppinud esimese külmaga ära, et kaevu tuleb soojustada, siis sa ei ole see inimene, kes maal peaks elama. Maal elades peab palju asju ära õppima ja kõigile see ei sobi.“

Aga kui inimene tunneb, et maaelu on tema rida, peab ta maal elada saama. Ka riik saab siin näidata oma vastutust. „Korralikud teed ja elekter peavad riigi poolt esimestena olemas olema,“ nimetab naine. „Kui need on olemas, siis muuga saab maainimene hakkama. Ta leiab ikka kuskilt traktori, millega tee lahti lükata. Kui kaev jääb kuivaks, läheb naabrinaise juurde või leiab allika. Paneb porgandid maha ja saab söönuks ikka. Ma ei arva, et riik peaks maainimestele ekstra maksma, aga elekter, kiire internetiühendus ja korralikud teed peavad olema. Ja tee ei tohi olla niisugune, et sellel saab ainult jalgrattaga sõita. Seal peab saama ka tööd teha, metsa ja kruusa vedada, põllumasinatega sõita. Musta kattega tee toob inimesed külla.“

Toimiva kogukonna esindajana teab ta, kui tähtis on maainimesele omavaheline suhtlus. „Keegi peab olema, kes eest veab ja inimesed kokku kutsub,“ teab ta. „Ja uued elanikud külaellu sisse juhatab. Tean külasid, ka meil on nii tehtud, et kui tuleb keegi uus, lastakse tal paar päeva asju lahti pakkida ning siis läheb küla esindaja ukse taha ja räägib, kuidas asjad külas käivad. Et tere tulemast, mina olen Hilda! Kui sul on traktorit vaja, siis Ants elab sealpool, kui tahad puid, siis Jüri on seal. See on normaalne tervitus ja suhete loomine kogukonna poolt.“

Kadri-Aija tunneb, et see on päriselu, mida nad külas elavad. Hing kohe heliseb, kui linnast kodu poole sõidab! Ja kui naabrite peale mõtleb, kisub suu naerule: „Meil on ikka nii hea küla!“

Vaata kõiki Pärnumaa kandidaate