Jüri Morozov: „Kohalikku elu saab ja peab edendama ka Toompeal!“

Maaelu edendaja Jüri Morozov on tuntud ja hinnatud Jõgevamaal, Peipsi ääres ja ka kaugemal. Jüri sündis 1958. aastal Otepääl.

1977. aastal lõpetas ta Kehtna Näidissovhoostehnikumi ning 1996. aastal Eesti Põllumajandusülikooli põllumajanduse ökonoomika ja juhtimise erialal. 2008. aastal omandas Tallinna ülikoolis sotsiaalteaduste magistrikraadi. Ta on teeninud leiba agronoomi, peaagronoomi ja politseinikuna, juhtinud Saare ja Mustvee valda ning töötanud riigikogus. Lisaks on Jüri olnud pikalt sotsiaaldemokraatliku erakonna volikogu esimees. Praegu juhib erakonna Jõgevamaa piirkonda. Tema tegevust on tunnustatud Poola Vabariigi kuldse teeneteristiga, Jõgevamaa kuldristiga, Päästeliidu hoolsusmärgi hõbemedaliga, Saare valla aukodaniku ning Peipsimaa aasta inimene 2018, tiitliga. Peale selle on Jüri aktiivne tervisesportlane ja loodusesõber.

Vaata kõiki Jõgeva- ja Tartumaa kandidaate

Mis päritolu on perekonnanimi Morozov? Kas kuulute mõnda põlisesse Peipsiveere suguvõsasse?

Ei, minu juured ei ole Peipsiveerest. Olen sündinud ja kasvanud Otepää lähistel maal, taluperes. Minu emapoolne vanaisa, August Vaher oli põline talumees, võitles Vabadussõjas soomusrongil ja koos minu vanaemaga kasvatasid viit last. Ema kohtus minu isaga, kelle lapsepõlv oli möödunud Leningradi lastekodus ja keda oli Otepää kanti masintraktorijaama tööle suunatud, peale sõda. Mina sündisin pere viienda pojana, meie kodune keel oli eesti keel ja elati tavalist eesti elu, tähistati jõule ja lihavõtteid ja teisi pühasid. Kannan isa nime auga teades, et iga mees peab suutma oma nime ja mütsi kanda. Emapoolse suguvõsa vaim oli tugev ja see on mõjutanud minu ellusuhtumist kogu eluks. Maatöö ja sport on mind saatnud lapsest peale, oskan maad künda nii traktori kui ka hobusega. Ajaloo taagale vaatamata pole mul võõristust teistest rahvustest inimeste vastu. Tahan panustada sellesse, et eri kogukonnad ikka ühel meelel tegutseksid.

Kuidas suhtub pere teie kandideerimisse?

Minu pere on toetanud mind alati, selle eelduseks on teadmine, et kui võetakse vastutus, siis tuleb seda ka kanda. Eeskätt tahaksin riigikogus olla oma piirkonna inimeste esindaja, kes toetab seaduseloome kaudu Eestimaa kui terviku arengut, et Eestis poleks enam ääremaid. Abikaasa arvates peaks iga inimene tegema tööd, mis vastab tema kutsumusele ja võimetele. Ju ta peab silmas seda, et ma võiksin viia Toompeale oma 40 tööaasta kogemused, mis on põimitud teadmistega riigikorraldusest ja valla juhtimisest ning maaelu arendamisest. Rahva esindaja ei tohi unusta, kus on ta juured ja missugused on ta valijate ootused.

Mis on kõige põletavam küsimus Eesti poliitikas?

Poliitikud on inimesed meie hulgast, paljudel probleeme au, väärikuse ja südametunnistuse puudumisega. Et nimetatud väärtused säiliksid igapäevases eluvõitluses, on oluline vaesuse vähendamine eelkõige vaimses ja samas ka varalises mõttes. Parem haridus peaks tooma parema elujärje. Väärt meistreid on vaja igal alal: IT alal, ehituses, põllumajanduses, tööstuses. … Olen selle tee ise läbi teinud. Pärast ameti õppimist tehnikumis ja tööd põllumajanduses tekkis vajadus omandada kõrgharidus ja hiljem vallavanemana töötades läbida magistriõpe. Koolides on tarvis rakendada uuenduslikke õpikäsitlusi, et anda lastele rohkem võimalusi avastada ennast, milleks nad võimelised on. Nõnda peaks igaüks leidma töö, mis talle meeldib ja sobib, mis pakub väljakutseid. Leian, et riiklikul tasemel tuleb korraldada haridust nii, et väljaspool suuremaid linnu säiliks mõistlik haridusvõrk ja piirkondadele vajalikud koolid jääksid alles.

Mis on aga suurimad isiklikud  või kohalikud edulood?

Istutan igal aastal metsa paarsada puud. Mullu rajasime kohalike laste poolt 4 aastat tagasi korjatud tõrudest ja neist kooliaias puuks kasvatatud tammekestest Eesti riigi 100. sünnipäeva auks Saja Tamme Pargi. Selliseid asju saab teha ainult üheskoos, siis on sel jõudu ja väge. Inimeste elu muudavad paremaks algatatud vee- ja kanalisatsioonivõrgu väljaehitamised meie külades. Siia ritta võib lisada Kalevipoja Muuseumi arendamise, mis algas juba  2001 endise ajaloo õpetaja Viivi Lani eestvedamisel. Oluline oli pikaajaliste töötute tööturule aitamise projektides osalemine. Otsin alati võimalusi, et muuta elu meie, maainimeste, jaoks paremaks, kas või natukese haaval. Kõige enam tunnen aga rõõmu  inimestest, kellega koos tegutsedes oleme muutunud ise paremaks ja targemaks ja teame, milline väärtus peitub ühistöös.

Mida soovite kodukoha inimestele?

Soovin, et rohkem märgataks kaasteelisi, et inimesed ei oleks oma hädadega üksi, et osataks maaslamajat nii otseses kui ka ülekantud tähenduses püsti aidata. Samuti on vaja enam julgust abi otsida ja seda vastu võtta. Üksteisest hoolides elame turvalisemalt ja õnnelikumalt. Ma soovin, et meil jätkuks selleks hingejõudu ja hakkamist. Nii õpime ja areneme koos, ikka parema Eesti nimel!

Silvi, omakandi inimene:

Oi, mina tean Jürit küll juba mitukümmend aastat. No on üks tore mees, kel pea lõikab ja on lahti igasugustele uutele algatustele. Inimestega suhtleb ka ilma oma tähtsust näitamata. No ja tööd pole ta kunagi kartnud, alati lööb käed külge. Üks väärt mees!”

Vaata kõiki Jõgeva- ja Tartumaa kandidaate