Jevgeni Ossinovski: piirideta teadus nõuab julgeid otsuseid

Avaldatud Postimehes 31.01.2019

Science sans frontières*

Eesti teadlased on saavutanud maailmas tähelepanuväärset edu, ent järgmisele tasemele jõudmiseks peab riik tegema julgeid otsuseid. Järgmisel valitsusel on kaks kuldaväärt võimalust, aga ka üks tõsine oht, mida vältida, kirjutab sotsiaaldemokraatide juht ja teadusminister 2014-2015.

Nii Eesti väiksust kui ka ressursside nappust arvestades on meie teadlaskond teinud erakordset tööd – Eesti teadus on maailmas konkurentsivõimeline ja meie teadlaste mõjukus on kõrge. Sellest annab tunnistust meie teadlaste edukas tegevus rahvusvahelistes uurimisrühmades, aga ka Eesti riigi edu rahvusvaheliste teadusprojektide taotlemisel. Aasta-aastalt on kasvanud kõrgetasemeliste publikatsioonide hulk ning koos sellega ka meie teadlaste autoriteet. Jüri Allik ja Kalmer Lauk on toonud välja (Postimees, 21.03.2018), et meie teadlaste töö kuulub nii viitamiste kui ka tippartiklite proportsiooni arvestades maailma esikümnesse.

Kindlasti tuleb teadlasi tunnustada selle eest, et Eesti teadus on oluliselt nähtavam ja mõjukam, kui võiks eeldada riigi suurust ja arengutaset arvesse võtta. Samal ajal on ka riik teadust üldjoontes edukalt korraldanud. Me oleme rahastusotsustes pannud rõhku kvaliteedile, suunanud ELi vahendeid teadusasutuste taristu arendamisse ning korrastanud teadusasutuste võrku. Asutused ise on parandanud teadusjuhtimise taset.

Probleeme ja kitsaskohti on muidugi küllaga. 2014. aastal, mil minul oli au teadusministrina valdkonna eest vastutada, panime aluse mitmele olulisele muutusele. Esiteks tuli tunnistada, et kuigi konkurentsipõhise rahastamise suur osakaal oli aidanud teatud piirini teaduse kvaliteeti kasvatada, oli see samas suurendanud teadlaste ebakindlust. Paljud olid sunnitud grandi lõppemisel otsima väljundit välismaal ning ka üldine teadlaskarjääri atraktiivsus oli madalal. Konkurentsipõhiste taotluste madal edukuse määr soosis lisaks sadade lehekülgede kaupa tarbetu töö tegemist, mis võttis uurimisrühmadelt väärtuslikku aega, mida tulnuks kasutada teaduse päriselt tegemiseks. Seepärast leppisime teadlastega kokku, et läheme järk-järgult üle uuele rahastusmudelile, kus pool teadusrahast jagatakse stabiilse baasfinantseerimise kaudu ning ülejäänud pool konkurentsipõhiselt. Ehkki üldine rahastuse kasv on olnud ebapiisav, on reform selleks aastaks tehtud ning vajalik 50/50 osakaal saavutatud.

Teiseks, teaduse järelkasvu seisukohast on ülioluline doktorantide küsimus. Toona võttis riigikogu minu ettepanekul vastu seaduse, mille alusel arvestatakse doktoranditoetuselt sotsiaalmaksu, mis pakub doktorandile sotsiaalseid hüvesid – näiteks kõrgemat vanemahüvitist ja pikemas vaates ka pensioniõigust. Tänaseks on doktoranditoetus kasvanud tollaselt 383 eurolt 660 euroni. Siit tuleb edasi minna ning tõsta see toetus Eesti keskmise palga tasemeni.

Eesti teaduse tulevikku silmas pidades tuleb järgmisel valitsusel astuda kaks sammu, et senist edu kinnistada ning teha teadmispõhise ja innovaatilise ühiskonna rajamisel arenguhüpe. Investeeringud teadusesse on investeeringud tulevikku. Nad ei anna tulemust täna ega homme, vaid aastate pärast, aga selleks, et me omaksime ka edaspidi uusi teadmisi ühiskonna ja ka majanduse jaoks, tuleb investeerida täna. Iga investeerimata euro kulu on tegelikult väga suur, ehkki me ei oska seda täpselt rahas mõõta. Vaatamata sellele, et viimase viie aasta jooksul on igal aastal antud eelarvest teadusele juurde lisaraha, pole sellest selgelt piisanud. Seepärast on mul ääretult hea meel, et teadlaskonna eestvedamisel sai eelmise aasta lõpus teoks minu pakutud idee sõlmida erakondade juhtide vahel teadust puudutav kokkulepe. Detsembris lõid erakondade liidrid käed, et järgmises riigieelarve strateegias leitakse vajalikud vahendid, et me jõuame mõne aastaga selleni, et teadusele eraldatakse lõpuks üks protsent SKTst. Teadus on tulevikuinvesteering, kus peaks valitsema kaitsekuludega sarnane rahvuslik kokkulepe. 

Teine samm puudutab kõrgharidust. Teadust ei saa vaadata eraldi kõrgharidusest ja vastupidi. Üks Eesti teaduse ülesandeid on toita Eesti kõrgharidust. Tugev kõrgharidus on ka eduka ühiskonna vundament. Teisalt on kõrgharidus see süsteem, mis tagab teadusele vajaliku järelkasvu. Eestis on head ülikoolid. Aga nagu ütles hiljuti Eestit külastanud majandusteadlane Jeffrey Sachs, et Eestis võiks olla mõni „superstaarülikool.“ Olulisemates ülikoolide pingeridades on Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool pildil. Juba see on saavutus. Nii QS World University Rankings kui Times Higher Education asetavad Tartu Ülikooli 300–400 maailma parima ülikooli hulka. Samas on näiteks Helsingi ülikool mõlemas esimese saja seas.

Meie järgmiseks tõsiseks sihiks võiks olla ühe Eesti ülikooli viimine maailma saja parima hulka. Muidugi ei ole tegu lihtsa ülesandega, aga kui seada see strateegiliseks sihiks ning sellesse investeerida, siis võiks see olla lähima kümnendi jooksul saavutatav. Ühe ülikooli saja parima hulka viimine tõstab Eesti mainet haridus- ja teadusmaana, millest meie teadus ja kõrgharidus vaid võidavad. Kaasneva mõjuna jõuab nii majandusse kui ka ühiskonda laiemalt rohkem talente ja innovatsiooni. Mida selle sihi saavutamiseks tuleb teha ning kui palju see raha nõuab, on edasiste, koos ülikoolidega peetavate arutelude küsimus. Ilma selge eesmärgita sihini ei jõua.

Lõpetuseks ühest ohust. Mitmete poliitikute juttudes ja ka kehtivas teadusstrateegias on näha kiusatust kammitseda teadust. Tavaliselt nimetatakse seda „oma tugevuste eelisarendamiseks“ ja „prioriteetide seadmiseks.“ Sellist suunda toetavad omakasupüüdlikult ka mõned teadlased ja teadusasutuste juhid, lootuses, et just nende valdkond valitakse eelisarendatavaks. Tänases teadusstrateegias nimetatud „nutika spetsialiseerumise“ valdkonnad on kahjuks samast mõttemallist.

Milles on probleem? Kui ennustada oleviku pealt, mis on viie või kümne aasta pärast need valdkonnad, kust tuleb suurim ühiskondlik lisandväärtus, siis me prognoosime paratamatult tulevikku mineviku pinnalt. Aga teadus toimib oma olemuselt murranguliselt. Me ei tea kunagi, millistes valdkondades tulevad järgmised suured teaduslikud läbimurded. Ja veel vähem oskame me kohe öelda, kuidas panna ühte või teist alusteaduslikku leidu majanduse või laiemalt ühiskonna teenistusse. Nii mõnegi idee rakendamine võib võtta aastaid või aastakümneid. Olen nõus Robert Kitiga, et Eesti Nokia on see, et meil puudub oma Nokia: „Kuna homse „võitja“ äraarvamine on lootusetu ning muutub ajas järjest keerulisemaks, kasutab nutikas riik võimalust saada osa võimalikult paljudest muutustest“ (Robert Kitt „Eesti majanduse visioon: hajutatud riskide ja vähese vaesusega“, Akadeemia 3, 2014).

Teadus on ja peab olema piirideta. Peame püüdlema parima, tõeliselt särava teaduse poole, kuid riik ei tohi ette kirjutada, millise lambipirni alt peaks teadlane võtmeid otsima. Usaldame teadlasi. Teadust kammitsev teaduspoliitika toob lisaks kaasa teaduse rolli pisendamise, mille tulemusena teadus vaesub, aga vaimselt vaesub kogu ühiskond.

Prioriteetsete valdkondade valik on kantud majandusliku kaubastamise loogikast, et hea on see teadus, mis raha toob. Taolises ideoloogias allutatakse ühiskonnateadused, mis on teiste teadusharudega samavõrd olulised, majanduslikule loogikale. Teaduse roll ühiskonnas on aga palju avaram –  hoida kultuuri ja teadmispõhisust, tagada kõrghariduse kõrge kvaliteet ning veelgi laiemalt: hoida au sees fakti kui sellist.

Toon näite. Omandasin oma esimese magistrikraadi Suurbritannias kontinentaalse filosoofia erialal. Iga mõne aasta tagant olid mu õppejõud naeratavalt sarkastilised, kui pealinnast saabunud teadusametnikele tuli paberil tõestada, kui suure panuse annab filosoofia õppekava Suurbritannia rahvamajandusse. Nad said selle jandiga hakkama, aga see on ju absurdne. Eestis on see samuti aktuaalne küsimus. Eesti filoloogia saavutusi ei anna küll maailmaturul rahaks vahetada, aga eesti keele ja kultuuri kestmise seisukohast on tegemist üliolulise teadusharuga.

Seega tuleb prioriteetsete valdkondade valimise asemel tagada, et teadus oleks hästi ja stabiilselt rahastatud ning teadusasutused oleksid hästi juhitud ja kvaliteedi suhtes nõudlikud. Just nii jõuame sihile, et Eestis tehtaks tõeliselt säravat ja piirideta teadust, mis teenib kogu ühiskonna huve.

pr k piirideta teadus