Ivari Padar, külma pea ja sooja südamega

„Mineviku mõistmine aitab kaasa olevikust arusaamisele ja tuleviku planeerimisele,“ märgib Ivari Padar. Staažikas poliitik mainib seda küll ajaloost kõneldes, kuid on veendunud, et sama kehtib paljudes muudes eluvaldkondades, sealhulgas riigikogus.

„Vabal maal peab igaüks ise oma riigi ja rahva oleviku ning tuleviku teemal kaasa rääkima,“ põhjendab Ivari Padar (53), miks ta otsustas pärast veerandsadat aastat tööd riigikogus taas sinna kandideerida. Tema otsust toetas tõik, et kui ajalooharidus aitab tal ühiskonnas toimuvat laiemalt mõtestada, siis pikk tööstaaž esinduskogus aitab mõista riigivalitsemises toimunut ja ka tagajärgi. Valituks osutudes kavatseb ta jätta töö Euroopa Parlamendis ja suunduda Toompeale.

Vaata kõiki Võru-, Valga- ja Põlvamaa kandidaate

Ent just kaugel töötamine on pannud teda kõhklemata väitma: Eesti on endise Nõukogude Liidu liikmesriikidest edukaim ja rahva elujärg on siin teiste samadest oludest väljunud riikidega võrreldes parim. „Eks selle taga seisa hulk otsuseid, mille vastuvõtmises on ka minul roll,“ rõõmustab peale parlamendiliikme töö rahandus- ja põllumajandusministrina ametis olnud mees.

Maaelu taustast on kasu kõigis tegemistes

Tegelikult oli Ivaril oma piirkonna arengu eest seismine veres juba enne poliitikalabürintidesse suundumist. Nii meenutab ta aastat 1995, kui käis Võrumaa Talupidajate Liidu esimehena välja mõtte, et valitsus võiks piirialade arengu toetuseks midagi päriselt ära teha. Valitsus eraldas seepeale raha Võrumaale traadita lauatelefonide süsteemi RAS 1000 rajamiseks. „Praegu, mobiiltelefonide ajastul on seda naljakas mõelda, kuid tollal oli elementaarse side puudumine suur probleem,“ nendib Ivari. Pärast seda tehti talle ettepanek tulla tööle rahandusministeeriumi, kus ta kahe järgmise aasta jooksul andiski nõu ennekõike regionaalsetel ja maaelu teemadel.

Rahandusministeeriumi kogemus oli suureks abiks, kui Ivarist sai 1999. aastal põllumajandusminister. See oli keeruline aeg: põllumajandusreform oli poole peal, Vene–Aasia kriis põllusaaduste hinnad alla viinud ja läbirääkimised Euroopa Liiduga nõudsid ministeeriumi struktuuris suuri muutusi. „Aga toime tulime!“ rõõmustab Ivari. Praegu meenutab ta uhkusega, et Eesti oli esimene kandidaatriik, kus päriselt hakati kasutama Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika vahendeid ehk siin startis esimesena SAPARD-i programm. „Sel ajal hakati põllumajandusse uuesti investeerima, mistõttu ollakse selles valdkonnas nüüd tugevad ja konkurentsivõimelised,“ kostab Ivari.

Samuti tunneb teenekas poliitik rõõmu selle üle, et tema rahandusministriks olemise ajal elas Eesti üle kõik majanduskriisist tulenevad eelarvekärped, mis olid seotud euro kasutuselevõtuga. „Hull aeg oli. Ükski majandusprognoos ei täitunud, kuid töö sai tehtud vaatamata sellele,“ meenutab mees. Tõsi, selle kõigega kaasnes hulga pessimismi ja skepsist. Tol ajal ei peljanud vanemad inimesed ministril suisa tänaval nööbist haarata ja paluda, et kui homme läheb devalveerimiseks, Ivari neile helistaks. „Inimesed mäletasid nii 1961. kui ka 1991. aasta rahareformi ja olid hirmul. Õnneks said nende hirmud maha võetud, praegu oleme mõistlikus sõiduvees.“

Ivari usub, et kõigis oma tegemistes on tal kasu olnud maaelu taustast. Ta elab Võrumaal Navi külas Koroli talus. See on, nagu ta ise ütleb, kogu tema pere maailma naba. „Lapsed on juba suured ja elavad omaette, kuid hea on teada, et nad peavad Korolit maailma keskpunktiks. Siit saavad alguse ja kulgevad edasi kõik marsruudid, olgu tegemist Brüsseli või Strasbourgiga. Või Pekingi ja USA-ga, kus lapsed vahepeal õppimas käisid,“ kõneleb Ivari. Oma elupaigast lähtuvalt teab ta ka, et Lõuna-Eestile on väga tähtis transpordiühenduste paranemine. „Eriti oluline on siinjuures Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks saamine. Hea on näha, et see ehitus edeneb.“

Elukorraldus, kus töö tõttu tuleb palju reisida, on loomulikult ajutine ja Ivarile see „nomaadsus“ ehk lennujaamast lennujaama kulgemine väga ei meeldi. Kuigi lennureisidest on leidnud ta ka hea külje – nimelt saab nende kestel palju lugeda. Viimati võttis poliitik näppu Baeri mullu taas avaldatud teose „Eestlaste endeemilistest haigustest“, mis võiks tema arvates olla kõigil eestlastel läbi loetud. „See, kuidas 1814. aastal eestlasi kirjeldati, ei pruugi kõigile meeldida, kuid on ilmselt hea tagasivaade, kuidas me toona elasime.“

Hariduselt ajaloolasena hindabki Ivari väga kõike vana, peale kirjasõna ahmimise kogub igasugust vana kola ja peab oma talus väikest muuseumi. Igal aastal korraldab ta Navi ajaloopäeva, kus lugupeetud ajaloolased tutvustavad uut ja põnevat ajaloomaailmas. Mullu esinesid professorid Aadu Must ja Aivar Kriiska.

Parim puhkus on ilusa töö tegemine

Ivarile meeldib matkata ja looduses viibida. Ta kiidab väga RMK matkaradu: „Suur tänu sõber Alar Sikule, kes nende radadega on palju vaeva näinud.“

Kõige parem puhkus on Ivari sõnul aga hoopis ilusa töö tegemine. „See võib kõlada küll tammsaareliku paatosena, kuid üle kõige meeldib mulle oma väikeses puidukojas nokitseda,“ muheleb ta.

Maameheliku rahuga suhtub Ivari kõigesse ümbritsevasse. Staažikas poliitik on kogenud, et paanikat ei tohi endale ligi lasta. Selle asemel tuleb alati mõelda, kus on väljapääs. „Kui sein on ees, siis on muidugi jama. Aga kui näed mingitki väljapääsu, isegi kui seda mõistetakse väljapääsuna alles aastate pärast, tuleb selles suunas tegutseda,“ rõhutab ta.

Poliitikuamet on Ivari sõnul selles mõttes tihti tänamatu, et kunagi tehtud selgeid otsuseid naudivad otsustajate järeltulijad. „Aga ega kõige selle pärast saa hulluks minna. Seepärast ongi töökojas hea nokitseda, seal näed kiiremini oma töö tulemust,“ muigab mees.

Optimismi ja muheda huumoriga on Ivari tulnud läbi elu ja kavatseb nõnda talitada ka edaspidi. Sest ta usub, et elu saab edasi viia vaid külma pea ja sooja südamega.

Vaata kõiki Võru-, Valga- ja Põlvamaa kandidaate