Indrek Saar: lapsed õue!

indrek saar

Kurb statistika näitab, et Eesti õpilased liiguvad päevas värskes õhus vähem kui vangid vanglas. Kuigi see võrdlus võib tunduda meelevaldne, on see ometi tõsi: vangidel on iga päev võimalus liikuda tund aega värskes õhus, Eesti õpilased liiguvad aga nädalas värskes õhus vaid keskmiselt neli tundi, kirjutab kultuuriminister Indrek Saar.

Uuringud ütlevad omakorda, et üle poole 5–19-aastastest käib küll regulaarselt trennis, aga vaid viiendik lastest ja noortest täidab soovituslikku liikumisnormi ehk liigub iga päev vähemalt 60 minutit. 

Seetõttu tuleb otsida uusi ja teistes riikides ennast tõestanud viise, kuidas panna lapsed rohkem liikuma ja sportima. Ainuüksi kehalise kasvatuse tunnist ja trennist, nagu numbritest näha, siin ei piisa – juurde on vaja just loomulikku ja argist liikumist, mis ulatub koolitundidesse ja vahetundidesse, kooliteele ja vabasse aega.

Kui laps eelistab maast madalast värskele õhule, pallimängudele ja rattasõidule nutiseadmeid, siis suure tõenäosusega kandub selline elustiil üle ka täiskasvanuikka. Parafraseerin siin tuntud vanasõna: „Kui Juku ei liigu, siis Juhan ei tee seda ammugi ja kui teeb, siis mitte alati kõige mõistlikumal ja tervislikumal moel“. Võtan ise jõudumööda osa suusamaratonidest ja rahvajooksudest ning pärast finišiprotokolle lugedes avaneb üsna nukker pilt: selgelt domineerivad seal harrastussportlased, kelle sünniaastad jäävad 70-ndatesse, 60-ndatesse ja ka 50-ndatesse aastatesse. Seda  lausa protokollide esiotsas, kuhu on sattunud vaid mõni üksik noormees või neiu. Ainuüksi see on tunnistus sellest, et mitmed noored põlvkonnad on liikumisharrastuse mõttes passiivselt üles kasvanud.

Seetõttu peab Tartu Ülikooli Liikumislabori programmi „Liikuma Kutsuva Kool“ ideede elluviimine saama meie ühiseks väljakutseks, et iga Eesti laps liiguks piisavalt ja talle oleks tagatud tervislik arengukeskkond. Lähiaastail peavad selle programmi õnnestumise nimel vaeva nägema koolid ja spordiorganisatsioonid, lapsevanemad ja lapsed ise, riik ja omavalitsused.

Kõik algab sellest, et lapsevanemad õpiksid ja ka tahaksid oma lastega rohkem aktiivselt aega veeta. Riigil ja omavalitsustel tuleb aga jätkuvalt investeerida terviseradadesse, kergliiklusteedesse ja sporditaristusse. Üks võtmeroll on siin kanda koolidel endil. Kogu koolikeskkond peab toetama laste liikumisharjumust. Minevikku jäägu tava, kus vahetunnis on võimla ning kooli uksed suletud ja sombuse  ilmaga õue ei minda. Liikumine on laste jaoks rõõm ja meie ülesandeks on igati toetada, et sellest saaks harjumus kogu eluks.

2017. aasta lõpus oli mul võimalus tutvuda Islandi üleriigilise spordi, liikumisharrastuse ja huvitegevuse programmi tulemustega. Kui aastal 1998 vastas 42 protsenti 15–16-aastastest Islandi noortest, et nad on viimase kuu jooksul vähemalt korra purjus olnud, siis paarkümmend aastat hiljem oli selliseid noori vaid seitse protsenti. Järsult oli kukkunud ka tubakatoodete tarvitajate ning kunagi kanepit proovinute arv. 

Nii suured muutused olid Islandis võimalikud tänu sellele, et paigas oli ühine eesmärk ja toimis ka koostöö. Lisaks võimaldasid teaduspõhine seire ja analüüs programmis jooksvalt vajalikke muutusi teha. Kõik see on ka Eestis võimalik. Mul on hea meel selle üle, et mitmed koolid on juba ühinenud liikuma kutsuva kooli programmiga. Tegelikult peaks see olema loomulik osa kõikide koolide igapäevaelust. Koos suudame muuta  Eesti koolid liikuma kutsuvaks  ning kõik lapsed liikuma panna.