Heljo Pikhof on alati seisnud õigluse ja väetimate eest

„Kui midagi ette võtad, aja asja järjekindlalt,“ õpetas pedagoogist ema Heljo Pikhofi. See tarkus on naist saatnud kogu elu ja just sellepärast, et iga tööd tuleb teha süvitsi, kandideerib ta neljandat korda riigikokku.

Esinduskogu kolme ametiaja jooksul on Heljo jõudnud palju. Asju, mille üle uhke olla, tal jagub. Naine toob aga välja kolm eriti südamelähedast saavutust.

Vaata kõiki Tartu linna kandidaate

Olulisimaks peab ta perekonnaseaduse muudatuse ärahoidmist aastaid tagasi. Eelnõu järgi olnuks inimesel, kes on omandanud või kelle nimel on vara ja kes maksab pangalaenu, õigus teha tehinguid abikaasa nõusolekuta ka abielu kestel. Nõrgemal poolel, enamasti naisel, poleks tekkinud omandiõigust majale ega suvilale, isegi mitte poolele korterile. Talle oleks jäänud vaid rahaline nõudeõigus. See oleks võinud algusest peale luua usaldamatuse õhkkonna, kviitungite kogumise võistluse. Suhte purunemisel ähvardanuks ka oht, et vara, mida sundmüüki panna, polekski olnud enam mehe nimel. 

Heljo Pikhof tütre Kadriga.

Kehtima jäi siiski ühisvara põhimõte. „Mul on hea meel, et ma alla ei andnud, sest alguses olin muudatuse vastu võitlemisel riigikogus üksi,“ täpsustab Heljo. Sotsiaalkomisjoni esimehena tellis ta seadusele sotsiaalsete mõjude analüüsi. Heljo rõhutab, et see on ainus riigikogu tellitud analüüs, mis vaatleb seaduse mõju mõlemale sugupoolele. Analüüs näitas, et suhete kiiva kiskudes saab abielupool, kes laenu maksab, vara maha müüa, ning ennekõike kahjustab see lapsi kasvatavat naist. Toona koges Heljo ka tugevat naisorganisatsioonide toetust.

Selle seadusemuudatuse kallal töötamine on Heljo meelest ilmekas näide, miks riigikogu vajab naisi. „Neil lihtsalt on paljudele asjadele meestest erinev vaatenurk ja taju, millest on ühiskondlike probleemide lahendamisel palju kasu,“ selgitab ta.

Teine Heljole oluline teema on lastetoetuste suurendamine: esimese ja teise lapse toetus tõusis 19 eurolt 60 eurole, sisse seati kolme- ja enamalapselise pere toetus ning elatisabifond.

Kolmandaks nimetab Heljo seda, et valitsus lõpetas tselluloositehase Emajõe-äärse eriplaneeringu. „Pidin kõik juriidilised nüansid iseendale selgeks tegema ning kolleegide seas teavitustööd tegema. Mida kaugemalt Tartust on inimene pärit, seda ükskõiksem on ta Emajõe vastu,“ sõnab Heljo.

Võitlejahing juba lapsest saati

Ema õpetussõnu järgides ja oma kogemustepagasiga – pea 20 aastat tipp-poliitikas ja 12 aastat riigikogus – kavatseb Heljo ka järgmises koosseisus jätkata südamelähedaste teemadega. Otsida lahendusi ennekõike nende jaoks, kes ise, rind kummis, suurt tükki kahmama ei pääse, olgu siis puuetega inimesed, lastega pered, üksikvanemad. „Peaasi, et see, mille oleme sotsiaalsüsteemis saavutanud, püsima jääks. Perede kindlustunde saavutamiseks tuleb astuda järgmisi samme.“

Uuringute järgi on paljud lapsed jäänud sündimata kolmel peamisel põhjusel, viitab Heljo. Esiteks riigi ebapiisav materiaalne toetus, teiseks lasteaiakohtade nappus, kolmandaks hirm, et lapsele ei suudeta tagada piisavalt head haridust. „Ka alusharidus peaks meil olema tasuta, nii lasteaia kohatasu kui ka toiduraha peaks maksma riik. See tagaks enam-vähem võrdse lähte kõigile,“ märgib Heljo. Nõnda oleks haridus tasuta igal astmel ja see suurendaks lapsevanemate kindlustunnet.

heljo pikhof

Heljo oma maakodus marju korjamas.

Omastehooldus on teine tähtis küsimus, millega ta kavatseb edasi tegeleda. Igal inimesel peaks piisama omaenese pensionist, et vajadusel tasuda hooldekodukoha eest. Koduteenuseid on vaja arendada igas paikkonnas ja jõudsalt, omavalitsuste ja riigi abiga, on Heljo kindel. See laseks inimesel nii kaua kui võimalik olla kodus armsate asjade keskel. Ent koduteenusteks ei tohiks kuluda üle 20 protsendi sissetulekutest. „Praegu ei ole inimestel raha ja nad jäävad hätta.“ 

Heljol on endiselt südamel puudega inimeste ligipääs nii haridussüsteemile kui ka näiteks Tartu raudteejaamas rongile. „Arenenud riigis peaks olema loomulik, et igaüks saab elus aktiivselt osaleda ja ka ühiskond inimese võimeid parimal moel ära kasutada,“ tähendab ta.

Siiski teab Heljo, et igal asjal on oma õige aeg. Ka poliitikas. Elatisabifond ootas üle kümne aasta, enne kui loodud sai, lähiaastatel tuleb keskenduda eakate probleemidele. „Ma ei tea ühtegi teist riiki, kus kogu omastehooldamise vastutus oleks perekonna kanda,“ nendib naine.

Õigluse ja väetimate eest seismine on Heljol veres olnud kooliajast saati. Ta ei peljanud välja astuda nende eest, kellele liiga tehti, ning kuulutas juba 7. klassis, et tahab saada juristiks – ikka selleks, et õiglus võidule pääseks. Võitlejahingeks ongi ta jäänud.

Heljo meenutab naeratades lapsepõlve Tartu Ropka linnaosas, kus naabrilastega sageli arsti mängiti. Enamasti oli Heljo arst ja teised kärutasid patsiente siia-sinna. „Nüüd on läinud nii, et toonased kärutajad on kõik head arstid ja mina õppisin hoopis juristiks,“ muheleb ta.

Elupõlise tartlasena ei saa Heljo Emajõe Ateenast nüüdki üle ega ümber. Igal nädalalõpul sõidab ta Tallinnast Tartusse. „Kui asjad on lahti pakitud, tekib tunne, et olengi kodus. Kõik on kompaktne, käe-jala juures.“

Loodus lõõgastab ja annab jõudu

Riigikogu töö kõrvalt on Heljol Tartuski välja kujunenud kindel elukorraldus. Nii osaleb ta kord kuus Tartu linna sotsiaalkomisjoni ja linnavolikogu koosolekul, igal nädalavahetusel suhtleb ema ja ämmaga. Heljo lapsed on juba suured. Nii teleajakirjanikust tütre Kadri kui ka veebidisainiga tegeleva poja Andryga on tal hea klapp, olgu argipäeviti või näiteks perekonna traditsioonilistel üritustel. Jõuluõhtul ollakse alati koos ja suvistel grilliõhtutel tunnustatakse parimat grillimeistrit mõne humoorika meenega.

Pingelise päevatöö kõrvalt hoiab Heljo end vormis jooksmise, ujumise ja saunaga. Naine püüab end neli korda nädalas trenni sundida, kuigi vahel jõuab sinna alles hilistel õhtutundidel. „Kui alguses on tunne, et ei viitsi, siis pärast trenni on eneseületusest pisuke rahulolu, ja uni ka parem.“ Erilise energialaengu saab ta otse leiliruumist lumme hüpates, maakodus teeb ta seda sageli. Kui aega on vähem, läheb Heljo Anne sauna. Suviti näeb teda iga ilmaga mõnes veekogus ujumas.

Looduses käimine lõõgastab ja annab jõudu. Heljo meenutab, kuidas käis lapsepõlves väikevennaga lilli korjamas ja neid taskuraha teenimiseks turul müümas. „Mäletan, kuidas vend saatis mulle pioneerilaagrisse kirja, et tule ruttu koju, karikakrad juba õitsevad,“ naeratab ta.

Heljo hobi on ka reisimine. Esimene välisreis oli 1980. aastate lõpus, kui ta käis koos abikaasaga Ameerikas. „Pidime end seal pidevalt näpistama, et uskuda: see, mida me näeme, on päriselt.“ Inimesed olid sõbralikud ja naeratavad. Ameerikast ostsid Pikhofid ka oma esimese – ja ainukeseks jäänud – mikrolaineahju, mida pärast käisid kõik naabrid vaatamas nagu ilmaimet.

Nüüd reisib Heljo peamiselt töistel põhjustel. Tema sõnul tähendab see enamasti ümber mõne hoone käimist ja ettekande pärast pabistamist. Kui on aga aega, siis vaatab ta laiemalt ringi. Viimatistest reisidest jättis kustumatu mulje Jeruusalemm. „Mind vaimustas, kui tõsiselt sealsed inimesed suhtuvad oma kultuuri, usku ja haridusse. Ka taksojuht oskab kolme keelt.“

Heljo ütleb, et tal on elus vedanud nii lähedaste kui ka sõpradega, samuti ametitega. Küllap nii ongi, kui teed tööd kirega ja vähimagi allahindluseta.

Vaata kõiki Tartu linna kandidaate