Eiki Nestor: Eestil lähebki siis hästi, kui igaüks loeb

Postimees esitas meile oma “kiuslik küsimus” rubriigis küsimuse: “Kallid autod, kallid ülikonnad, ilusad kasukad, head veinid. Mis sotsid te sellised olete?” – vastab Riigikogu esimees Eiki Nestor.

Ega see küsimus pole uus ja kes teab, kas ongi kiuslik. Pigem üleolevalt nöökiv ja kindlasti mitte tige, aga poliitikul on püha kohus loomulikult vastata. Ja siinkohal algavadki jamad.

Olen harjunud, kui öeldakse, et Nestor – vana sots. Poolega sellest hinnangust olen nõus, poolega mitte, sest vana ma ei ole. Alles 65 aastat sai täis.Kui aga selline pilt küsimusest välja tuleb, ei teagi, mis selle teise poolega teha.

Autot mul polegi, ei kallist ega odavat. Amet nõuab, et mind veetakse punktist A punkti B ametiautoga. Riigijuhtide julgeoleku eest vastutavatele meestele olen turvameestest loobudes lubanud, et ühistransporti ei kasuta. Tunnistan, et olen selle reegli vastu eksinud, mitte väga sageli küll. Saan seejuures aru, et kui keegi annab mulle bussis vastu nina, võivad julgeoleku ülemused saada vastu pead. Aga eestlane on minu veendumuse järgi mõistlik inimene ja rumalusi ei tee. Eriti veel näiteks Hiiumaal, kus „köik“ on omad ja kus ühistranspordita ei mängi välja.

Ülikondi olen pidanud ostma ja Riigikogu esimeheks saades ostsin neid lausa mitu. Arvestada tuli sellega, kus pead olema ja mida tegema. Selgus, et vabariigi esindamiseks polnud mul paraku midagi kapsist võtta. Rahvast ja riiki alt vedada ei tohi. Ülikonnad on poest ostetud, rätsepa juures pole käinud. Lipsu panin ka ette üle mitmekümne aasta. Seejuures osa mind aastakümneid näinud rahvasaadikud ei tundnud mind esialgu ära. Mõisted „ülikond, lips, Nestor“ ei käinud kokku.

Kasukatega on asi veelgi hullem. Kuidagi on nii läinud, et sõprus loomadega on meil perekondlik üritus. Täielik loomakaitsjate kooslus. Kui riigikogu saalis järjekordselt arutasime karusloomade kasvatamise lõpetamist Eestis, päris üks rahvasaadik ettekandjalt, et kes seda loomakaitsjate ühingut ikkagi rahastab? Tõusin püsti ja tunnistasin ausalt, et näiteks mina ja minu pere liikmed. Püsikorraldus lausa.

Heade veinide seast pean kõige paremaks tumedat õlut. Põskkoopapõletiku tõttu on ka siinkohal pikem vahe tekkinud . Kui protokoll nõuab, tuleb veiniklaas kätte võtta. Õnneks protokoll ei nõua, et see tuleks tühjaks juua. Ja et kõik oleks ausalt ära räägitud, siis söön hea meelega sülti ja  kala. Mine sa tea, ehk keegi arvab, et ka see pole nii väga sotsiaaldemokraatlik.

No vaat siis, et kui olen kõik need mõtted sellise küsimuse peale peast läbi lasknud, siis tuleks teha justkui järeldus, et hinnang „vana sots“ ei sobi kohe üldse mitte. Et siis vana ei ole ja sots ka just kui mitte.

Aga ehk on küsimus hoopis selles, et kuvand, mida sotsiaaldemokraatidele püütakse pähe määrida ja ettekujutus sellest, mis see sotsiaaldemokraatia peaks olema, ei lähe kokku.

Ärge nüüd palun pahandage, aga mulle tõesti ei tee muret, kui kellelgi läheb hästi. Mulle teeb aga muret, kui kellelgi läheb halvasti või mitte kõige paremini. On unustatud või kõrvale lükatud, üksi jäetud. Üks kõik mis põhjusel siis. Ma saan aru, et mugavusajalehe juhtkirja autor peab läbimüügi huvides teine kord lähtuma ka nendest mitte kõige õilsamatest tunnetest, kadedus nende seas. Hea küll, aga kas see viib siis elu edasi kuidagi või? Olgu kohe öeldud, et kadedus ei ole kindlasti tunne, mis oleks iseloomulik väiksema sissetulekuga rahvale. Kaugel sellest, valdav osa võtab elu nii nagu ta on ja ei kadetse. Viimase peal toimetulemisega ekspankur võib  aga endale kollase vesti selga tõmmata ja kadeduse pinnal punkte koguda.

Kalamaja tänavatel sain juba lapsena aru, et pole vahet – kas naine või mees, noor või vana, linnast või maalt, usklik või mitte, hetero või homo, ärimees või tööline, joodik või karsklane, hipi või punkar, viieline või kolmemees, valge- või mustanahaline, eestlane või muu rahvus, dotsent või tudeng, juhilubadega või juhilubadeta – suurem osa on kõik aru saajad ja mõistlikud. Aga mõned üksikud on kahjuks kaabakad. Igasugune vägivald on välistatud ja punkt.

Mitmel põhjusel ei näinud ma palju räägitud seriaali „Pank“. Aga ühte osa vaatasin ja sealt jäi kõrva ja hinge üks lause – head ei mäleta mitte keegi ja halba ei unustata mitte kunagi. Aga see on osa poliitikast ja siinkohal ei ole võimalik vaielda, nii see lihtsalt on. Sellegi poolest olen veendunud, et sotside panus Eesti arengusse on olnud palju suurem, kui meile valimistel antud häälte arv.

Lõpetuseks ja mitte õpetuseks. Lihtsad tõsiasjad nii nagu nad on. Selle aasta 23. aprillil möödub 100 aastat päevast, mil tuli kokku Asutav Kogu. Esimene Eestis demokraatlikult valitud kogu, kes töötas välja uue põhiseaduse ja ehitas noore riigi vundamenti ka mitme muu suurepärase otsuse abil. Selle kogu valimised võitsid sotsiaaldemokraadid. August Reist sai Asutava Kogu esimees. Mul on au olla teine sots Eesti ajaloos, kes rahva poolt valitud otsustuskogu juhib.

Eestil lähebki siis hästi, kui igaüks loeb. Kas pole?