Eduard Odinets: „Suurim rõõm on muuta kellegi elu paremaks!“

„Ma olen töötanud mitmes riigiasutuses ja igal pool on mul olnud võimalus näha, kuidas mõnest väikesest ideest sünnib midagi, mis mõjutab inimesi positiivselt. Hea meel on olla selles osaline,“ ütleb Eduard Odinets (42).

Mingil hetkel tahab inimene ühiskonnale rohkem tagasi anda, kui ta oma tavalisel töökohal suudab, põhjendab Eduard tõsiasja, miks ta on olnud pool elu poliitikas. Poliitika annab selleks hea võimaluse: sinu sõnal, mõttel on rohkem kaalu kui ainult kolleegide või perega asju arutades. Ta on olnud Kohtla-Järve linnavolikogu seitsme koosseisu liige ja viimastel kohalikel valimistel linna kõikidest kandidaatidest suurima häältesaagiga, see tähendab, et sünnilinnas teda tuntakse ja usaldatakse. Mis siis, et alatasa opositsioonis olijana on tal tihti tulnud võidelda tuuleveskitega nagu don Quijotel, kellega teda on kodukandis sageli võrreldud.

Vaata kõiki Ida-Virumaa kandidaate

Eduardi elu töises pooles on tihedalt seotud kaks märksõna: haridus ja lõimumine. Tal on magistrikraad eesti keele kui võõrkeele õpetajana ning praegu käsil olevas doktoritöös seonduvad keele ja lõimumise teemad. Haridusteemasid võtab ta eriti tõsiselt ja valutab südant sellepärast, et tänapäeva noorte ootused ja vajadused ei lange sageli kokku koolis pakutavaga.

Lõimumises on ta ise musternäide, keda ühes artiklis nimetati tabavalt „eestlaseks, kelle emakeel on vene keel“. Venekeelsest kodust (kuigi õigupoolest on ta isa ukrainlane ja ema ingerisoomlanna) ja koolist tulnuna oli ta ülikooli astudes püstihädas loengutest aru saamisega. Aga nüüd kõlab mehe jutt üksnes väikese aktsendiga ning ta tutvusringkonnas ja kolleegide seas on suurem osa eestlasi. „Olen täielikult Eesti patrioot ja mulle läheb kõik siin toimuv korda,“ ütleb ta.

Ida-Virumaa ilusamaks

Et temasuguseid oleks rohkem, käib lõimumiseks lõppematu töö. „Muutused ühiskonnas on viimase 30 aasta jooksul olnud väga kiired. Aga inimsuhtlemises on vaja põlvkondade vahetust, rohkem pingutust. See ei ole rahareform, et ühe õhtuga muutub kõik,“ ütleb Eduard. Ta möönab, et Eestis on senini võimalik elada eesti keele oskuseta, nagu kas või tema enda vanemad, kes on Kohtla-Järvel elades niiviisi aastakümneid hakkama saanud. Aga üldiselt oleneb keeleoskusest suuresti inimese elukvaliteet. Õnneks on lõimumise pidevat edenemist kinnitanud iga kahe aasta tagant tehtav uuring: paranenud on eri rahvuste suhted ja mitte-eestlaste keeleoskus, suurenenud vene keele õppijate arv eestlaste seas.

Välisvahendite juhina kultuuriministeeriumis seisab Odinets hea Euroopa Liidu rahaga seotud valdkonna eest. Idavirumaalasena teab ta aga hästi kodukandi suurimaid murekohti. Suurtööstusettevõtetega pikitud piirkonnas peegelduvad kõik tööstusprobleemid otsemaid ka muus elus. Eduardi vanemad töötasid kunagi samas kaevanduses ja jäid selle sulgemise järel korraga tööta: kui laastavalt see perele mõjus, mäletab poeg seniajani. Sellepärast tulebki tema sõnul lahendada keskkonnahoiu, tööstuse ning sotsiaalseid murekohti Ida-Virumaal koos, sest need on tihedalt läbi põimunud.

Samuti tuleb veel vaeva näha, et elu Ida-Virumaal oleks ilusam. Et noored pärast õpinguid või maailmas ringivaatamist kodukanti tagasi tuleks, kus neid ootaks töökohad ja hea elukeskkond. „Riik saab siin paljuski abiks olla. Tühjade majade lammutamisel, turismi-, sotsiaal-, kultuuri- ja spordiobjektide ehitamisel, mis arendaks peale tööstuse ka teenindusvaldkonda, luues uusi töökohti ning vaba aja veetmise võimalusi,“ usub Odinets.

Kodu täis karusid

Juba ministeeriumi nn ministrikorrusel asuv kabinet annab märku, et Eduardil on kalduvus kogusid soetada: tema kapiriiulil kõrgub kaelakaartide muljetavaldav värviline mägi. „Olen need alles jätnud, sest nende pealt on huvitav vaadata, kus käinud olen,“ selgitab ta. Kuid kaardikogu kahvatub, kui astuda sisse Eduardi Pelgulinna-koju, mida ta jagab elukaaslasega: seal asub Karutuba ehk enam kui 600 mängukaru kollektsioon.

Kogu sai alguse mõni aasta tagasi, kui Eduardil tuli töö tõttu palju reisima hakata. Nii nagu mõni toob välismaalt kaasa õllekannualuseid või külmkapimagneteid, pani tema kohvrisse hoopis karu. Nüüd sõidab ta iga paari aasta tagant karusõprade kokkusaamisele Lõuna-Saksamaa linnakeses, kus asub ka üks tuntumaid mängukaruvabrikuid ja kus kogu elu keerleb mõmmikute ümber. „Karude kogumine on mõnus hobi, mis ei nõua igapäevast pühendumist,“ ütleb Eduard.

Küll aga nõuab igapäevast tegelemist hea vorm. Pärast seda, kui Eduard veetis poolteist aastat tagasi paar nädalat Tartu ülikooli kliinikumis, sundis see tõsiselt tervise üle mõtlema: ta on pesueht riskirühmategelane istuva töö, kõrge vererõhu, ülekaalu ja üle 40 eluaastaga. Siin ei olnudki muud võimalust, kui end kätte võtta. Aastaga kadus veerandsada kilo ja kinnistus tervislikum eluviis, mis kätkeb läbimõeldud toitumist, korrapärast trenni, rattasõitu ja igal võimalusel jala käimist.

Kohtla-Järvel olles ja volikogu liikme asju ajades elab Eduard alati vanematekodus. Tema vanematel kestab senini esimene armastus: nad leidsid teineteist juba koolipõlves ja on nüüdseks koos olnud 43 aastat. „Lähedastest hoolimist ja soojust on meie peres alati olnud,“ ütleb Eduard. „Mu vanemaid on koos hoidnud leplikkus. Elus tuleb kõike ette, aga ei tohi unustada põhjust, miks inimesed kunagi kokku said.“

Teine kodutunde võluvits on toit. Odinetside pere põhimõte on, et soe toit peab alati laual olema, ükskõik, kui keeruline elu seis poleks – see teeb kodust kodu, kus igaüks end hoituna tunneb. Ja see tunne peaks olema igaühel. „Me kõik peaks tegema endast oleneva, et iga inimene igas Eesti nurgas tunneks ennast hästi. Ja alustades väikestest asjadest on see täiesti võimalik!“

Vaata kõiki Ida-Virumaa kandidaate