Barbi Pilvre: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitut moodi. Meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, keelekogukondade arusaamad elust võivad erineda. Meid seob lojaalsus Eesti riigile, kirjutab Barbi Pilvre.

Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kui trammipeatusse ilmusid üleöö reklaamid, mis näitasid justkui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Eesti 200 palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud reklaam oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks eri kogukonda ja need tuleks Eesti 200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.

Mitu kultuuri – probleem või rikkus?

Samasugust „mehaanilist“ lahendust rahvusküsimusele pakub Reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud eesolevate valimiste üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust. Mind hirmutab vahel rahvuskonservatiivsus. See seostub kapseldumise ja teiste tegevuse kiiva valvamisega, et ikka kõik oleks viisipärane: õiged laulud ja õiged rahvarõivad, samad raamatud ja filmid. Minu jaoks on rahvuskonservatiivsus alati igav, ahistav ja umbne maailmavaade olnud.

Vaata kõiki Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita kandidaate

Kui eestikeelse hariduse tulevik oli riigikogu suures saalis arutluse all, kasutati niisuguseid väljendeid nagu meelekümblus ja isegi ajukümblus, mille eesmärk peaks olema, et siin elavad inimesed saavad kõik ühtemoodi naljast aru, mis on keeleoskuse kõrgeim tase ja märk kultuuri tundmisest. Pealtnäha õilis, eesti rahva püsimisele suunatud idee sisaldab aga normatiivsust üksikisiku puhul: kui inimene satub olema teise emakeelega, tuleb ta allutada ümberkasvatamisele. Ei piisa sellest, kui teiskeelne inimene õpib selgeks kohaliku keele ja on lojaalne.

Mulle ajab selline „üksmeele“ tagaajamine hirmu peale, sest pean mitmekultuurilisust Eesti rikkuseks. Loomulikult peavad kõik siin elavad inimesed oskama eesti keelt, aga kõik ei pea mõtlema ühtemoodi. Eesti oleks palju igavam, kui kõik oleksid läbinud kohustusliku meelekümbluse.

Vabade inimeste vabad valikud

Samasugust normatiivsust nagu rahvustesse suhtumises näeme suhtumises naistesse, kelle ülesannet suurem osa erakondi näeb rahvastiku juurdekasvu tagamises. Naiste valikuid ei nähta vabade inimeste vabade valikutena. Selles võitluses on mul pea 30-aastane staaž: minu naisõiguslikud vaated kujunesid välja üheksakümnendatel, kui naisi nähti rahvuskehandi juurdekasvu tagajatena ja mina tahtsin indiviidina näha ning muuta maailma.

Praegu olen endiselt feminist, kuigi ei poolda siingi selliseid mehaanilisi lahendusi nagu sookvoodid, sest sugu pole inimese ainus omadus. Iga naine võib vabalt valida, kas ta tahab palju lapsi, soovib pühenduda pere eest hoolitsemisele või tahab hoopis oma annete väljaarendamisele keskenduda. Keegi teine ei saa üksikisikule ette kirjutada tema valikuid tema soo põhjal. Ka naised ei peaks teineteisele ettekirjutusi tegema, naised ongi erinevad.

Viimasel ajal olen senisest rohkem kokku puutunud ka loomade õigustega. Loomakaitsjaid nähakse järjekordsete ärakeelajatena, ent näiteks karusloomakasvatuse korral on tegu eetilise valikuga, mitte lihtsalt keelamisega, sest karusnahka pole inimesel eluks vaja.

Oma tegevuses näen naiste, vähemusrahvuste, seksuaalvähemuste ja loomade õiguste kaitsmise loogilist rida, sest need kõik on omal kombel allutatud rühmad, kellele näidatakse sageli koht kätte. Grupid, kelle puhul suuremad ja tugevamad rakendavad eeskirju ning normatiive ehk võimu. Olen loomult isepäine ega talu ettekirjutusi, sotsiaalliberaalina ei tee neid ka teistele. Üle kõige vajab Eesti arenguks vaimset vabadust. Näen, et nende valimiste põhiküsimus ongi, kas liigume suletuse ja piirangute poole või jääme vabaks ja võimalusterohkeks maaks.

Vaata kõiki Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita kandidaate